Some People Are More Lost Than Others

Update

2010-08-03T12:15:00.003+02:00

Ma ei ole pool aastat midagi kirjutanud. Vist põhjusega. Vahepeal juhtusid sellised asjad (pole tähtsuse järjekorras).

Tulin töölt ära, nõmedaks läks.
Lasin kunstküüned panna.
Lasin kunstküüned ära võtta.
Võtsin kaalust alla ja õppisin korralikke kätekõverdusi tegema.
Hakkasin amatöörluse korras näitlejannaks. See on huvitav amet, pärast etendust ostavad võõrad inimesed sulle baaris tasuta jooke ja tahavad kangesti tuttavaks saada.
Ostsin korraliku fotoaparaadi, teen päris okeisid pilte.
Hakkasin prantsuse keelt õppima.

Muidu jauran veel kuu aega sellise tüübi assistendina ja septembrist lähen tööle siia.
Tere Pariis.

Muud põnevat nagu ei olegi, tänan tähelepanu eest.

Ahjaa, veebilehe tegin ümber, vaadake http://johannamai.pri.ee/

Et uus aasta oleks veel parem

2009-12-31T14:42:00.004+01:00

Amor ja Molly (.ai)

2009-12-01T21:01:00.009+01:00

Minu esimesed katsetused vektorgraafika vallas. Mjäu.

Amor, oh Amor

2009-11-19T14:08:00.008+01:00

Minu elu on viimasel ajal jube ebamäärane, segane ja lõbus. Öeldakse, et inimesed valivad oma elu planeerides pigem õnnetuse kui ebamäärasuse. Ma olen vist see erandlik idioot. Aga sellest filosoofiast ma räägin siis, kui põrsas kogu kotiga lauale on panna. Täna tahan teile jutustada järjekordset peatükki ühe väikese halli kassi elust.

Mis värvi on väike hall kass? Kes seda teab..

Selle kohta oli siinsamas üks pikemat sorti heietus, kuidas meie väike hall Molly kassinäitusel pruuniks defineeriti ning sellest hoolimata endale au ja uhkusega roosa sertifikaatpaberi välja teenis. Kiisumiisu tungivatele nõuetele järele andes oli seega vaja sooritada see kõige olulisem samm - külla minna Amorile, sellele äralubatud peiule.

Amor elab oma ülejäänud neljakassilise perega Mariánské Lázně nimelise linna külje all pisikeses külas, kus kõigi majade aadressile viidatakse külast mööduva maantee nime järgi. Ilma GPS-navigatsioonita ei ole mõtet seda külakest sadade teiste seast isegi otsima hakata, majanumbrit ei tunne aga temagi, mistõttu tegime külale kaks ringi ja kolm telefonikõnet peale, enne kui õige koha üles leidsime.

Erinevalt senisest appi-ma-peidan-ennast-pidevalt-diivani-all käitumismaneerist näitas Molly juba esimesest kohtumisest üles suurt sümpaatiat oma uue sõbra suhtes. Amor on muidugi ka vaimustav härrasmees, kaunilt ühtlase ja pehme pruuni karvaga, maheda nurruhäälega ja ülisõbraliku suhtumisega nii kassi- kui inimsoost külaliste vastu. Vahetasime kosjad, kirjutasime alla kihlalepingud ja jätsime oma Mollykese selle imelise noormehe seltsi aega veetma.

Kui nädal hiljem teda koju kutsuma läksin, vaatas mulle vastu täiesti harjumatu pilt - pisikese hirmunud voodialuse halli kassi asemel istus esikukummutil uhke ja tähtis Molly nagu kass kunagi. Majaperenaine aga muljetas imestusega, et kassid tavaliselt pulmas kisuvad ja kaklevad, need kaks aga olid terve nädal aega koos keras maganud ja nurrunud ning igal pool ainult kahekesi, külg külje kõrval ringi käinud. Nii ta oli, kui asi kojumineku nägu hakkas minema, tippis Molly mult uhke näoga eest ära (mitte see tavaline kiire põgenemine, vaid demonstratiivne vastuhakk), Amori külje taha peitu.

Ikka täitsa kurb oli kohe neid kahte lahutada, nügisid teised üksteist pidevalt ninadega ja musitasid koguaeg nagu armunud paar muiste. Isegi kui Molly juba kotti topitud sai, käis Amor veel agaralt kotisangasid nühkimas ja hüvasti jätmas.

Ühest küljest on selline tõukasside stiilis utoopiline korraldus isegi idealistlik - oma suure nädalase armastuse jooksul ei jõudnud nad kindlasti kordagi tülli minna, üksteisele halvasti öelda, kakelda ega kiskuda. Kõik ajaloo suurimad armastuslood põhinevadki sellistel põgusatel tutvustel. Loodetavasti sünnivad sellest ilusast loost armastusväärsed pisikesed kiisumiisud.

raske

2009-11-09T22:29:00.003+01:00

Käin siin ja seal, ja igal pool on inimesed. Sibavad, siblivad, trügivad ja sebivad. Kogu aeg.

Olen kaotanud igasuguse kriitikavõime. Kas ma peaks ka?

MisASI sealt taevast sajab?

2009-10-15T12:01:00.006+02:00

Ilm läks nüüd ametlikult pekki. Elutubane kaminahooaeg vesipiibu ja musta teega on eilsest õhtust alates avatud.

Õues möllab tatine ja külmade hammastega Jožin ja õgib prahakaid.

Jožin z bažin močálem se plíží,

Jožin z bažin k vesnici se blíží,

Jožin z bažin už si zuby brousí,

Jožin z bažin kouše, saje, rdousí.

Kassinäitus pole nõrkadele

2009-10-05T16:16:00.005+02:00

Ma kirjutan nüüd selle naljaka loo kindlasti üles, sest sellist tsirkust saab ikka päris harva.

Asi on iseenesest lihtne. Mul on kodus väike hall emane kass. Siin blogis on neid kassipilte varem olnud, teate ju küll. Kassi nimi on Molly. Viimased kaks kuud on Molly kõvahäälselt väljendanud oma iharat soojätkamise soovi, röökides ja mäurates ööd ja päevad läbi.

Otsustasime siis perekondlikult, et ei lase veel teda ära lõigata, ikkagi ilgelt peen tõuloom oma paberitega ja tõenäoliselt teeks emaroll teda veidi enesekindlamaks ja küpsemaks, sest muidu on see kiisumiisukene meil selline scaredycat ja natuke nannipunn, kes hirmsasti kõige peale hirmub.

Suure sebimise peale saime teada, et Tšehhi Vabariigis väga palju burma tüüpi kasse ei ole, küll aga leidub Mariánské Lázněs (seal kuskil Saksamaa piiri ääres) üks ülbe ilmega burmanoormees, kel veel sootunnused ausalt alles ning kassineidudega suhtlemine täiesti päevakorras. Temaga võiks ju nagu seda asja ajada, kui meie oma hallil kassil see va jumalaõnnistusega sertifikaat oleks, mis teda perfektsete tõutunnuste alusel kassivabrikuks muundada lubaks. Ja see jumal, kes tõukasside maailmas seda õnnistust jagab, on näitusežürii kohtunik. Et kassipoegi toota, peab kass ametlikul näitusel saavutama vähemalt hinnangu Excellent.

Mis siis ikka, kass röögib, öösiti me ei maga, noormees on aga silmapiiril, võtame siis selle näituseasja Kolgata raja ette.

Ühesõnaga, pühapäeval käisime selle pisikese halli hirmunud Mollyga kassinäitusel. Kes kunagi käinud ei ole, ei pruugi kassinäitust ette kujutada. See on tavaliselt mingi vana ja inetu (Ida-Euroopas raudselt nõukogude ajast reliktina pärandunud) sotsiaalhoone, kas rahvamaja või spordisaal või muu sarnane suu ruum, kuhu topitakse ridamisi paarsada puuritäit kasse väljanäitusele ja inimesed saavad üksteisest mööda nühkides seal puuride vahel näpuga näidata, et näe, kass. Ja saali lava peal istuvad laudade taga kohtunikud, kellele ridamisi kasse käperdamiseks ette kantakse. Nad siis näpivad ükshaaval kõik loomad läbi (vahepeal pesevad mingi keemiaga koguaeg käsi), ja kirjutavad oma paberite peale, kas kassil on lapik või ümar otsmik ja mis nurga all ta selgroog kaardub.

Saalis kõik omanikud riputavad oma kassipuuri disainkangastest kardinaid täis, ehitavad neile lebamiseks puurikatusest rippuvad võrkkiiged, püstitavad katusele kassi fotodega kõrvu kõik eelnevalt saadud medalid ja panevad jagamisele kassi nimega visiitkaardid. Kuni nad lavalt nende kassi numbri väljahõikamist ootavad, vuhvivad nad oma kiisumiisud üles, raputavad kuivšampooni publrit kanni peale, kammivad päri- ja vastukarva, möksivad juuksevahtu kasuka sisse ja tupeerivad sabakarvad kohevaks. Siis võetakse see vuhvitud kass elegantselt käe peale, joostakse kiiresti kohtuniku juurde (et kassi karvad vahepeal jumala eest sassi ei läheks) ja tõmmatakse kass kahe käe vahel pikaks nagu lõõtspill, nii et kass ripub käes nagu pesunöör. Hull jauramine ühesõnaga.

Eks me olime ka natuke ette valmistatud. Panime Mollyle puuri ta lemmikpadjad põrandale ja väikese veekausi nurka (seda ta kogu näituse jooksul muide ei puutunud). Siis panime üle puuri sellise suurema riidekanga, et tal veidi vaiksem oleks ja kogu see lärm ja lastenutt päris pähe ei karjuks. Külastajate poole pealt jätsime ühe nurga lahti, et lapsed saaksid sisse vaadata ja kassi peale OoooooOOOkuinunnu! teha. Et Molly oli peamise osa päevast kössis ühes puurinurgas ja vaatas suurte süüdistavate leemurisilmadega inimesi (teie olete selles kõiges süüdi! teie pärast ma pean siin puuris istuma! mida te minuga ometi teinud olete!), saavutas tema isiklik nunnumeeter naaberpuurides laisalt selilimagavate kassidega võrreldes olulise edumaa. Oi kui nunnu ja väike kass! Oi kui suured silmad! Oi kiisu, ära karda mind! ajasid lapsed näppe läbi puuri ja lehvitasid Mollyle, kes oma parimat "talk to the hand" ilmet näole manades etteheitvalt meile kui veel rohkem süüdiolevatele omanikele otsa kiikas.

Lavalt hüüti koguaeg mingit segast mögapudi mikrofoni sisse, tšehhi keeles loomulikult. Üks moment, kui tundus, et välja hõigati Molly isiklik number 239, rebisime kahepeale selle kiisu kuidagi puurist välja (neli jalga ja kuusteist küünt hoidsid kinni nii patjadest, puurivõrest kui ka muudest ettejuhtuvatest objektidest), ja kõvasti hõlma all kinni hoides läksime kohtuniku juurde. Ülejäänud laudadel jalutasid kassid edevalt ja laisalt edasi-tagasi ja mängisid mingite läikivate tutakatega, mida neile huvipakkuvalt nina ette lehvitati. Molly lasi end liduskõrvu laua peale kõhuli ja piilus hoolikalt, kus lähim lahtine uks võiks olla (umbes kolm korda näituse jooksul neil panid mõned kassid plehku ka, siis karjuti üle saali kõval häälel, et UKSED KINNI ja inimestel oli ikka väga momentaalne ja proff reaktsioon kõik uksed kohe kõmaki kinni lüüa). Kohtunik siis nokkis ta kõrvu ja ütles, et kaunis ninaprofiil ja väga ilus saba ja väga heas vormis (ta on oma öiste röökimissessioonidega veel poole kõhnemaks jäänud, kui varem). Proovis teda käppade peale seisma panna, aga Molly udjas ainult jalgadega õhus ja proovis iga hinna eest minema vingerdada. Lõppotsuseks tuli, et jah, väga kena kõrvade asetus ja ühtlane karv, ainult kasukas on halli kassi kohta liiga pruunikas. No meie pruuni kassiga võrreldes on ta ikka hall mis hall. Aga jah, veidi pruuni varjundiga on küll.

Pärast tuli meil veel teist korda lavale ronida, siis kui erinevate kategooriate paremaid valima hakati. Mollyga koos olid kohtuniku ees üks väga ilus vene sinine (kes hiljem Best in Show tiitli ehk kõigist kahesajaneljakümnest kõige parima auhinna võitis) ja siis üks lühikarvaline naljakas tähniline kass. Sinine ja tähniline tõmmati kohe nende omanike poolt graatsiliselt käte vahele pesunööriks, et demonstreerida nende kehaehitust ja kaunilt ühtlast karvastikku. Molly rippus mu käte vahel hirmunud kägaras ja põksuva südamega, vasak tagumine jalg lausa tudises. Proovisin ka teda nagu teistega võrdselt sirgeks tõmmata, aga see pisike kiisumiisu oli kramplikult otsustanud demonstreerida Kreeka Ee positsiooni ja keeldus end mistahes teisel moel presenteerimast. Ümberringi kõik peened ja uhked kassiomanikud ei olnud üldse vaimustuses meie pisikese burma näitusekäitumisest ja vaatasid väikese põlgusega seda ludukõrvset ja vehkivasabalist klompi mu pihkude vahel. Otse loomulikult läks kategooriapreemia vene sinisele (kes oli ikka no tõsiselt ilus kass) ja me saime Molly tagasi puuri redutama viia.

Näituse lõpus saime kätte roosa, viltulõigatud äärega A5-formaadis paberilipaka, kuhu oli templiga peale löödud kohtunike viimane otsus, anda Mollyle CAC kategooria sertifikaat. Uurisime ja puurisime seda paberit ja kataloogi, et mida paganat see nüüd tähendab. Küsisime siis ühelt sõbralikuma näoga inimeselt, et kas see on nüüd see Excellent, mida meil vaja oli. Tädi vaatas meile mõrvarliku pilguga otsa, et kust te idioodid selle kassi üldse välja koukisite, teie CAC-kategooria kass ilmselgelt ei vääri nii ignorantseid omanikke.

Tuleb välja, et CAC kategooria ongi esimene puhta tõu sertifikaat, 93 punkti vääriline. Excellente antakse ka 88 punktiga. Kolme CAC-iga saab Tšempionitiitli ja kolme Tšempioniga saab Intertšempioni, kui üks neist on rahvusvaheliselt võistluselt. Või midagi sarnast.

Aga võit on meie, Molly on puhtatõuliseks kuulutatud (hoolimata sellest pruunist karvavarjundist, aga no kelle asi see on, mis värvi see kass olema peab) ja meie kassijaana jätkub tõenäoliselt Mariánské Lázněsse noorhärra Amorile küllaminekuga (jah, tal ongi selline nimi).

Lisaks tervitusi kõigile kassikasvatajatele ja aukartus neile inimestele, kes jätkuvalt neid näituseid üle suudavad elada. Inimestele on need kohad tõenäoliselt isegi kurnavamad, kui kassidele.

Point

2009-09-17T14:23:00.006+02:00

Ma tegin ploomi-küüslaugukompotti. Nüüd on mul seda neli purki, ootab oma aega külmkapis kirsimoosi, tomati-chilimarmelaadi ja rabarbritšatnipurkide kõrval. Selle suve saagid.

Ja siis mõtlesin, kui vähe olulised on tegelikult olulised asjad. Nagu elu mõte ja see, kuidas sa oma elu elad. Who cares?

Ja kui olulised on väheolulised asjad. Nagu näiteks ploomikompott.

P.S. ma lugesin kogu oma Remarque'i kollektsiooni jälle läbi, see tekitab sellist magusat eksistentsialismi. Seekord rääkis minuga kõige rohkem Lissaboni Öö. Paar aastat tagasi oli selleks veel Triumfikaar.

Haridusminutid: kuidas siis ikkagi asendada armsakssaanud hõõglampe?

2009-09-09T18:11:00.020+02:00

Hästi palju muret ja häda kõlas septembri esimestel päevadel selle va hõõgniidi likvideerimise kohta. 1.09 tegi Euroopa Liit esimese sammu hõõglampide väljatõrjumise suunas ning keelas ära suurema võimsusega pirnid. Otse loomulikult, kisa lahti. Kes sarjas halva kvaliteediga säästulampe, kes lubas kuus kasti hõõglampe koju varuks osta. Lahmiti nii üht- kui teistpidi, kahjuks ei jäänud mulle kuskil silma ühtegi selget ja arusaadavat, tarbijat uue situatsiooni valikutest informeerivat teksti. Vähemalt mitte eesti keeles. Oli karjuvaid blogipostitusi ja oli pressiteateid. Mõned ajalehed avaldasid ka puhast lollust ja pseudoteadust. Ja öeldi, et ostke nüüd neid jube häid säästulampe, siis vihmametsad elavad kauem. Ja hõõglamp on paha-paha. No iseenesest asi päris nii lihtne ka ei ole. Emotsionaalsed ja kriitilised arvamused on postituse lõpus, vahepeal heietan siia oma erialasest kretinismist ühe väikese tarkusetera.

Peale vana ja hea Edisoni keermega hõõglambi tehakse maailma tehastes kümneid ja sadu erinevaid lambitüüpe. Erinevad nad nii valguse tootmise viisi, värvitooni, võimsuse, pirni ühendusklambrite, reflektorite ja mille kõige poolest veel. Tavalisel tarbijal ei ole lihtne minna poodi ja paluda: "üks lambipirn, olge nii head!" Valik on kirju ja jääb segaseks, eriti selle kõige lihtsama valikuvariandi, sajavatise hõõglambi kadudes.

Et igasugused metallhaliidid ja muud sarnased suurema võimsusega lambid jäävad siiski pigem professionaalide või entusiastlikumate diletantide mängumaaks, teen ühe pisikese kokkuvõtte nendest pirnitüüpidest, mida peamiselt koduvalgustuseks kasutatakse ning sellest, mida üks tavaline inimene peaks poodi oma laualambile uut pirni (või kogunisti uut laualampi) ostma minnes läbi mõtlema.

HALOGEENLAMBID

Esimene samm enese hõõglambist lahtiharjutamiseks on loogiliselt halogeenlamp. See töötab hõõglambiga samal põhimõttel, ainult et pirni sees on vaakumi asemel halogeengaaside segu (ja erinevatel põhjustel nii pikeneb lambi eluiga, antakse välja rohkem valgust jne). Muidu tekib valgus samal, traadi kuumenemise põhimõttel ja valguse kvaliteet on samuti sarnane. Ettevaatust! halogeenlambid töötavad palju kõrgemal temperatuuril, kui harjutud hõõglambid, seega tuleb põlevat halogeeni kuidagi kaitsta laste ja loomade ja omaenese näppude eest! (Ja ei pruugi sobida pabervarjuga lampidesse).

Peamine mure hõõglambilt ülemineku puhul on uue pirni sobivus lambis asuvasse pessa. Turultkadunud hõõglambid käisid ajaloolisesse, Edisoniks kutsutavasse keermega soklisse. Keermeid on mitut erinevat suurust, levinud standarditest väiksemat tähistatakse E14, suuremat E27. On ka olemas mitmeid teistsuguseid pesasid, aga neid kohtab harvem. Nüüd on spetsiaalselt turule toodud selle Edisoni keerme peale ehitatud halogeenlambid, kuhu on vajalikud üleminekud sisse ehitatud ja mis võimaldavad kodus kõik vanad lambid alles jätta ning lihtsalt läbipõlevad pirnid halogeenidega asendada.

Osrami HALOGEN Energy Saver näeb kaugelt vaadates välja nagu hõõglamp, tegelikult on tegu lihtsalt suure kupli sisse peidetud pisikese halogeenpirniga.

Teine variant on osta mõne teise pirnitüübi jaoks disainitud valgustid.

Halogeenlambid on tihtipeale kahe pinniga sissetorgatavad. Sellist lambikanda nimetatakse tavaliselt mingi keerulise kombinatsiooniga nagu G12 või GU 5.3. See tasub kindlasti enne poodiminekut üles kirjutada, sest sarnaseid on palju. Mõned on veidi paksemate pinnidega, kus otsas on väike jublakas ja pirn tuleb pesasse mitte lihtsalt torgata, vaid ka keerata. On ka selliseid, millel on mõlemas otsas kinnitus, mis tuleb vedruga pesa vahele panna nagu patarei.

Erineva kannaga halogeenlambid.

Vasakult teine ja kolm parempoolset sobivad tavalise hõõglambi soklitesse (pane tähele suuremad ja väiksemad keermed), kaks parempoolset on suunava peegliga.

Vasakult kolmas on samuti peegelreflektoriga, keskel see pisike on kõikse klassikalisem halogeen ilma mingite lisavidinateta.

Mõned suuremad ja disainimad valgustid võivad kasutada kruvidega kinnitatavaid reflektorlampe, näiteks kannaga G53. Sellise pirni vahetamiseks on vaja kruvikeerajat.

Kindlasti tasuks tähele panna seda, et mõnedel pirnidel on kannapoolne osa tumedam. See on valgust suunav peegel, et tekiks nn. spotlight. Sellised pirnid sobivad näiteks laualampidesse või tööpinna kohale, kus on valgust mingis konkreetses suunas vaja näidata, ei pruugi aga sobida varjuga lampidesse, mis peaksid nimelt valgust andma ka läbi lambivarju, külje peale.

OLULINE: lahtiste halogeenpirnidega (st. pisikesed ja kaheotsalised, mis ei ole ühegi suurema klaasi taga) opereerimisel on oluline MITTE NÄPPUDEGA PIRNI PUUDUTADA. Klaasile jäävad sõrmejäljed lühendavad pirni eluiga! Pirni paigaldamisel kanna kindaid või hoia pirni puhta paberi/salvrätiku/vms abil!

LED

Valgusdioodidel põhinevad valgustid on saamas aina popimaks ja popimaks. LED võtab vähe energiat, ei kuumene eriti palju ning elab väga, väga kaua. Kuigi peamiselt lüüakse laineid meelelahutusvallas (rokk ja roll, suured ekraanid) ning dekoratiivvalgustuses (kõikvõimalikud VÄRVILISED asjad), imbuvad LED-id ka koduvalgustusse. Tehakse standardkannaga, peegelhalogeeni imiteerivaid lambikesi ning ka edisoni sokliga, hõõglambi asemikuks sobivaid pirne. Häda on LED puhul valguse kvaliteet, dioodid annavad originaalis välja täiesti monokroomset lainet ning valge valguse saamiseks tuleb seal igasuguseid asju segada ja imetrikke teha. Viimasel ajal tehakse seda küll juba päris hästi, aga hõõglambile jääb valge LED veel alla nii tugevuselt kui kvaliteedilt. Lähemalt räägin valguse kvaliteedist luminofooride jutu all.

LUMINOFOORID JA SÄÄSTULAMBID

Paljureklaamitud säästulambid on põhimõtteliselt samad asjad, mis kontorites ja kaubamajades nähtud luminofoortorud, ainult et nad on rõngaks kokku keeratud. Valgust tekitab nendes torudes fluorestsentne aine, mis on toru sisepinnal ja helendab torus toimuva keerulise füüsika tõttu. Tihtipeale hakkavad inimesed kehvade luminofoortorude valguses kurtma peavalu ja ütlevad, et no jube kehvasti näeb. Sellel võib olla kaks põhjust.

Esimene põhjus on see, et luminofoorid ei põle ühtlaselt nagu hõõg- ja halogeenlambid, vaid plõksivad end sisse ja välja väga kõrgel sagedusel, mida inimsilm ei märka. Seda tegevust sooritab üks lambiosa (mitte pirni osa!) nimega kondensaator. Vanasti oli kõikidel lampidel mehhaanilised kondensaatorid, mis vilgutavad lampi nii 60 hertsi sagedusel. Uuem, elektrooniline kondensaator vilgutab lampi palju kiiremini, tootes seega palju ühtlasema valguse. Kahjuks on mehhaaniline kondensaator ühekordse investeeringuna vist endiselt veidi odavam ning veidi ülbemad haltuuramehed võivad neid veel vabalt siia ja sinna lagedesse kruvimas käia (ärge seda nüüd liiga mustvalgelt võtke, osades kohtades, näiteks kuskil silla all on see odavam variant muide täiesti omal kohal, seal ei peagi inimesed raamatut lugemas käima).

Teine põhjus võib peituda konkreetse toru sees elavates gaasides. Põhikoolis õpetatakse, et valge valgus koosneb kõikidest spektrivärvidest. Ja kõik spektrivärvid annavad kokku valge valguse, eksole. Luminofoorlampide sees annavad erinevad gaasid erinevat värvi valguseid, ja mida rohkem neid gaase on, seda täiuslikum on spekter ja ideaalsem valguskvaliteet. Madalama valguskvaliteediga torud sisaldavad kolme gaasi, tavalised viit ja eriti head vist kuni kaheksat erinevat. Sellest, kui ühtlane on lambi spekter, sõltub see, kui hästi selle lambi valguses asjade värv paistab. Teate ju küll, et punase valguse all paistavad valged ja punased asjad punased ja teised asjad kõik hallid. Mida rohkem erinevaid valguseid tuleb lambipirnist, seda rohkem erinevaid värve selle pirni valguses näeb. Selle omaduse tähistamiseks on värviedastusindeks CRI (colour rendering index). See indeks näitab, kui lähedased on lambi omadused päikesevalgusega võrreldes. Päikesevalgus on siinjuures 100, öine tänavavalgustus (see kollane) umbes 30. Kehvemad luminofoortorud saavad hindeks 60, tavalised 80 ja parimad kuni 98 (seda küll kadudega valgustugevuses). Kehvema CRI-ga lambi valguses tundub kõik kuidagi värvitu.

Üks asi, mida hõõglambi armastajad taga õhkavad, on nn. "soe ja hubane" valgus, mida säästulampides kuidagi leida ei taheta. Lampe toodetakse erineva värvustooniga, mida tähistatakse kraadidega Kelvini skaalal. Sealjuures tähendab kõrgem temperatuur just sinakamat valgust (kujutage ette, et söed hõõguvad ju tumepunaselt, samas kui palju kuumem välgunool on väga helevalge). Lambitootjate skaala algab kuskil 2700 K juurest (väga soe), kõige tavalisemad lambid tehakse 4000 K tooniga ja lõpetatakse 8000 K juures (keskpäevast päikesevalgust simuleerivad lambid). Igalühel neist on oma funktsioon. Päeval kontoris on parem kasutada sinakama tooniga lampe (signaliseerib ajule, et on päev ja olgem ärkvel), õhtul kodus aga soovime panna põlema oranžima pirni (meenutab meile kaminat ja õdusat kodukollet).

Värviedastusindeks ja valguse värvus kirjutatakse luminofooridele enamasti kolmekohalise numbrina, millest esimene on CRI kümneliste number ja ülejäänud kaks tähistavad Kelvinite kraade. Kõige tavalisem luminofoorikood oleks siis 840, mis tähendab värviedastusindeksit 80 ning 4000 Kelviniga keskmiselt sinakat valgust.

Osrami 36-vatine luminofoor Lumilux, koodiga 840

ÕIGE PIRN SOBIVASSE LAMPI

Kõige lisaks tuleb lambipirni ostes silmas pidada võimsust vattides, mille maksimaalne lubatud suurus on enamasti valgustis asuva lambipesa peale kirjutatud. Toruluminofooride puhul sõltub pirni võimsus ka tema pikkusest, ehk siis erineva pikkusega torud on erineva võimsusega (16mm torude puhul eristatakse veel iga pikkuse juures kaht erinevat võimsust, üks neist madalama võimsusega ja pikema pirni elueaga, teine võimsam ja suurema valgustugevusega).

Selle kogu segaduse tagajärjel endale koju ilusa ja olukorrale sobiva valgusatmosfääri saamine eeldab muidugi juba algselt sobivate lampide soetamist ja paigutamist, aga see on juba täiesti omaette teema, mida võib pikki aastaid ülikoolis õppida.

Loodetavasti eelnevast tekstist on kellelegi kasu, täpsema info ja põhjalikuma teabe soovijad suunan nendele kahele tarkuseallikale:

Licht.de: asendused hõõglambile (inglise keeles)

Kokkuvõtlik üldteave lampide maailmast: Osram product training module (inglise keeles)

Ja et see hõõglampide keelamine on kahe otsaga asi, lisan siia lõppu veel veidi seda vastuolulisust, mis selle muudatusega igal pool tolmu üles keerutanud on.

Lisaks emotsionaalsetele argumentidele, et hõõglamp on ajaloolise kuvandina meie ühiskonna alustala ja et miski ei suuda asendada seda meeldivat, ideaalse värviedastusindeksiga valgusallikat, on hõõglambi pooldajatel tegelikult kaks päris kõva argumenti.

Peamine säästulambiarmastajate väide, et hõõglamp toodab liiga palju soojust võrreldes oma valgustootlikkusega, ei pea veidigi jahedama kliimaga riikides eriti paika. Et peamiselt lülitatakse tuled sisse külmal ja pimedal talvel, läheb pirni toodetud soojus täiesti asja ette. Spekuleeritakse, et peale hõõglampide ärakeelamist võivad inimeste küttekulud hoopiski tõusta ning tekkida ka vajadus lisaküttele. (Halogeenlambid tekitavad küll sama palju või isegi rohkem sooja, ent selle arvelt annavad ka rohkem valgust välja).

Üleshaibitud säästulampidega tekib suur jäätmekäitlusprobleem, kuna luminofoorid sisaldavad igasugust ohtlikku jama (ettevaatust katkiste torudega!) ja läbipõlenud pirni ei tohi kindlasti lihtsalt prügikasti visata. Väga paljud tarbijad aga seda kindlasti teevad, tekitades loodusele tõenäoliselt sama vääramatut kahju, kui selle õnnetu hõõglambi põlemiseks kuluva lisaenergia tootmine.

Säästulampide pro-kampaania kohta on internetis tõenäoliselt palju materjali. Kes otsib, see leiab.

P.S. palun teadjamatel ka parandada, kui millegagi mööda olen pannud, eriti see emakeelne eriala-argoo on mul natuke roostes ja va inimlik aju võib sõnu üksteisega asendada.

Pöial suus septembrikuus

2009-09-01T09:44:00.009+02:00

Hommikul tulin kodust välja ja minult palus abi üks segaduses naisterahvas väikese lapsega - kuskohas on Letohradska algkool, tema ei leia. Näitasin talle suuna kätte ja siis taipasin - sa mürgel, täna on ju esimene september.

Bussipeatustes kakerdaski suuremal hulgal lapsi. Natuke tõusis klomp kurku ja nendest mööda saades ohkasin kerge südamega, jumal tänatud, mina ei pea enam kooli minema. Kolm meetrit hiljem sain aru, et vahet ei ole. Mu läpakas on kotis sama raske kui neli paksu õpikut ning kohusetundliku ja korraliku inimesena ärkan ma nüüd oluliselt varem, kui keskkooli ajal. Ja mul ei ole enam pikka suvevaheaega. Ja ema kirjutatud tõend ei vabanda enam ühtegi raskema unega hommikut.

Ja siis mõtlesin, et kuidagi oleks praegu kooliminek ikka kõvasti hirmsam, kui siia kontorisse nokkima tulemine. Sest süvenenud keskendumine iga tunni tagant ümberfokusseerimise asemel ja mingite konkreetsete asjade tegemine teoreetilise pläkutamise asemel on minu jaoks palju efektiivsem eluviis.

Mul on hea meel, et ma suureks kasvasin. Poleks uskunud. Kui learning by doing oleks meie ühiskonna lastele kuidagi sotsiaalselt aktsepteeritav arenguviis, oleks minust kasvanud geenius. Vist.

Teemasse üks hingepuudutav lugu minu kunagiselt koolivennalt Arturilt: link DELFIsse.

Ja kes vähegi sellesse hariduseasjasse puutub, lapsi omab või õpetab, palun, vaadake, et neil tuleks üks talutav ja arendav ja ka natuke motiveeriv õppeaasta. Aitäh.

Killud

2009-08-27T18:44:00.011+02:00

Mul on selline tunne, et läksin kuskil juuli lõpus magama ja üles ärgates on esimene september juba ukse taga. Uue töögraafikuga kohanemine on raske. Ma ei ole kunagi varem täiskohaga Päris Tööd teinud. Olen teinud projektipõhiselt kolme kohaga, olen teinud vabakutseliselt veerand kohaga. Ja siis igasugust tunnipõhist valuutaorjust. Aga seda, et võtad end iga päev kell üheksa kokku ja siis annad kella poole kuueni hagu ilma muust mõtlemata, ei, seda ei ole veel proovinud.

Sellest ka lünk minu väljendusvajaduses ja blogipidamises. Väsinud aju suudab end adekvaatselt väljendada ainult lühivormis. Sellest ka siin blogi paremas servas uus twitteripaneel. 160 tähemärki on tihtipeale ideaalne infokogus, kuhu oma hetkelised arvamused kirja panna. Ja väga maksimaalne lausepikkus, mida väsinud peaga lugeda jõuab.

Boonusena veel praeguse hetke kilde, veits pikemaid:

- Tulin koju ja kassid jooksid köögist vuttadi vutt mulle esikusse vastu ja tegid mäu, tundsin ennast väga teretulnuna.

- Tööinimese elu on kompromiss, enam ei ole kõige parem mõte esmaspäeval sõbrannaga Hany Banys tuzemaki ääres hilisõhtuni maailma lahata ja anarhia terviseks juua. Teisest küljest on mingi päris asja pikemas perspektiivis tegemise ja lühemas perspektiivis ärategemise tunne peaaegu sama joovastav.

- Taavi noorem vend Kaarel sai väga heade tulemustega Tartu Lennukolledžisse sisse, mul on sigaselt hea meel ja soovin tulevasele lendurile palju lennuõnne.

- Külalistetoa sein hallitab ja mädaneb. See asi teeb mulle muret, kuidas seda peatselt remontima hakatakse, vannitoa sein tuleb tõenäoliselt maha võtta.

- Olen hakanud tihedamini squashi mängima, äkki varsti hakkan isegi oskama. See on huvitav ja kasulik sport.

- Olen astunud sellesse vennaskonda, kes nädalapäevadel vahet teeb. Homme on reede.

- Juhei.

P.S. see on tegelikult nii hea lugu ja nii geniaalne video, et esimese korraga ei saa arugi.

Mäu ja Mäu (nüüd ka meie kodus)

2009-07-28T17:33:00.005+02:00

Täna tuleb tutvustada kaht meie uusimat pereliiget, viimased kuu aega on siin kodu leidnud kaks toredat sõpra - mäu ja mäu.

Tumedamat karva säravsilm on meie üliaktiivselt ülbe härra Hot Chocolate Tarantino, päritolult lätlane, tuntud ka nimede alt Käädikunn, RäntsPurr ja teised.
Sinikarvaline ja arglikum preili on ehtsat eesti päritolu Greencat Molly, peamiselt tuntud WiFikassina (seotud tema harjumusega wifiruuteri peal kanni soojendada).

Nagu piltidelt võib näha, on tegu totaalse Yin-Yang-kooslusega, kes meie muidu hektilist elu on juba oma lühikese viibimisega väga suurel määral tasakaalustanud. Kodu on kohe palju elavam ja põnevam, kiisud-miisud trallivad ja rõõmustavad meid headel ja lohutavad-kallistavad halbadel päevadel. Eriline omapära on sellel kassipaaril hommikuti peaga poksides inimeste äratamine ja mänguhoos müstilise ulatusega saltode sooritamine.

Soovitan loomapidamist kõigile lugejatele, elukvaliteet saab kohe uued dimensioonid. Eriti kui kuulekalt eeskuju võtta kasside kõrgetasemelisest oskusest nurruda, chillida ja üksteist kallistada! Järgneb tõestav pildimaterjal.

Pantenool on inimese suur sõber

2009-07-26T14:38:00.006+02:00

Ma olen ära põlenud nagu ahju unustatud grillkana. Itaalias näitas auto termomeeter päeval 45 kraadi ja öösel 30 kraadi. Emilia-Romagna on ka sealkandi üks lämbemaid piirkondi. Ideaalne hetk üheks pisikeseks komandeeringuks, eksole.

Olulised tähelepanekud:

. Prahast Bolognasse autoga sõitmine on horror. Olgugi sul pepu all diiselmootoriga merseedes ja spidomeetris stabiilselt kõrge kiirus, kümme tundi autokabiinis veeta on isegi juhte vahetades midagi ülimalt ebameeldivat.
. Itaallased on isegi tšehhidest meisterlikumad ajaraiskajad. On võimalik pidada kolm tundi koosolekut nii, et sellest asjakohasele teemale keskendutakse ainult 12 minutit.
. Restoranides kaks käiku järjest itaalia stiilis õhtust süüa (pasta JA praad) on viiendat päeva järjest liig mis liig. Kahjuks on ka magustoidud väga, väga maitsvad. Olen ümar veerem.
. Viabizzuno esteetika on otseselt sarnane praegustele Maci arvutisalongidele, kiiskavvalge kipsplaat kõigis kuues küljes. Ma pean vist hakkama tööl päikeseprillidega käima, kui me selle showroomi kunagi oktoobris (?) valmis saame.

Kuna suvi tekitab laiskust, on mul siit puudu üks ülioluline postitus (vurrudest ja käppadest), aga luban sellega peatselt ja usinalt tegeleda.

Buklett

2009-06-21T12:53:00.012+02:00

See bukletijama on natuke käest läinud, teen väikese kokkuvõtte.

Olen viimase kahe päeva jooksul oma keeleteadlikumatele sõpradele esitanud lihtsa küsimuse: kumb on õige, BUKLET või BUKLETT. Ja palunud käänata omastavas ja osastavas. Ja siis öelnud, kuidas tegelikult õige peaks olema.

BUKLET-BUKLETI-BUKLETIT

Reaktsioonid on hindamatud. Sinisega on tsitaadid.

Jeesu arm, tule appi, kontrollisin õsist . . . ongi . . .
See on . . . ai valus . . .

No aga "buklet" ei ole ju päris sõna. Pane normaalne inimene seda hääldama. Minu meelest on sõna "buklett" täpselt sama, mis "blankett". Sa ei kirjuta ju blanket?

ofmg.

See on eraklikku elu elanud filoloogide haige soga. Kui ilmselgelt on võõrsõna võetud kasutusse nii, et tal on kolmas välde lõpus, siis miks mängida tola ja lükata ta teise tüübi alla?

Tüüpsõna olla "redel-redeli-redelit", mis bukletiga seostub mul vat nii palju. Iseenesest saaks paralleeli tõmmata reketiga, kui kuidagi suudaks välja mõelda, miks teda nüüd ühe t-ga peab kirjutama. Ma arvan, et see on lihtsalt mingi nali, mis kuritegelikult 2006. aasta ÕS-i sisse topiti. Tõstame mässu? Buklettide poolt!

Shoppamine tšehhi moodi

2009-06-21T09:13:00.009+02:00

Nüüd siis üks kirjeldav arvamusartikkel sellest, mis Tšehhis tegelikult ka toredat on.

Noore kapitalismi lapsena olin ma juba harjunud selle virukeskuses-shoppamise ilminguga. Kui midagi on vaja, sõidab inimene kesklinna (või just linnaäärde) sädelevasse ja muinasjutuliselt reklaamitud kaubanduskeskusesse ja veedab seal niipalju oma aega ja raha, et tarvilised asjad kätte saada. Siin saab teistmoodi.

Kui ma turule ei viitsi minna, ostan oma igapäevased toiduained ühest nendest paljudest vietnamlaste juurviljapoodidest. Neid on minu lähirajooni peatänaval neli tükki. Mulle meeldib kõige rohkem see perekond, kes on maja esimese korruse passaaži (tõenäoliselt kunagi olnud sõidutee tagahoovi) üles ladunud pika pleekinud riiuli ja müüvad seal siinkandi kõige parema ja värskema välimusega puu-, juur- ja köögivilja, lisaks veidi üldtoiduaineid (konserve, mett, maitseaineid ja veidi mingit aasia eksootikat). Kahjuks nad panevad kell seitse putka kinni, üle tee üks teine hoiab uksed lahti hiliste tundideni.

Lihapoode on sellesama suure tänava, Milady Horakove peal kolm. Kaks tükki täiesti tänava alguses üksteisest üle tee ja üks ülesmäge tänava teises otsas. Seal mäe otsas müüakse ka sinke-vorste ja salateid ja pakutakse cateringiteenust. Aga mulle meeldib rohkem üks pood mäejalamil, kus on suurem valik, samuti igasuguseid põnevaid delikatesse nagu seakeelt ja muud. Tänava keskel on veel üks vorstipood, kust saab ka sügavkülmutatud asju.

Olme- ja keemiakaupade jaoks on Tšehhis kõige suurem kauplustekett Saksamaalt pärinev DM. Neid on Milady Horakove peal lausa kaks tükki, mõlemas tänava otsas. DM müüb kosmeetikat, hügieenikaupu, kodukeemiat ja suures valikus ökotooteid (ka toiduaineid). Alternatiivina on sealsamas üle tee ka Rossmann, kes sarnase tootevalikuga madalamat kvaliteeti ja odavamaid hindu pakub.

Siinsamas nurga peal on põhjatu valikuga rauakaupade pood, millest pool on tegelikult laias valikus köögitarvetele pühendatud. Ühesõnaga kauplus, kust saab kõike alates teesõelast ja portselanserviisist lõpetades kruvide, mutrite, rehade ja prill-laudadega. Ja kaup on kvaliteetne.

Ma ei hakka detailides jutustama kõigist kauplustest - Horakove peal on tekipood, õmblusmasinate äri, kaks või kolm spordipoodi, kodumasinaid, köögimööblit, pisike videolaenutus, vinoteek, restorane ja pubisid, kaks kondiitriäri, saialett, kingapood, mõned rõivakauplused jne jne jne.

Meeldivaid üllatusi olen saanud mingit nišiteenust otsides.

Neljapäeval läksin sellesse pisikesse lemmikloomapoodi, mis mu maja taga nurga peal on. Pood oli tihedalt igasuguseid asju ja akvaariume täis kuhjatud ja leti kõrval oli suur puur nunnu jänesega. Esitasin siis oma (enda meelest keerulise tellimuse: väga konkreetset marki kassitoitu, beežhi värvi kaanega kassipott ja palun sellist ja sellist kassiliiva ka), ja tädi kaevas mulle sõbralikult akvaariumide otsast ja tagatoa laost kõik vajaliku välja, palju soodsamate hindadega, kui olin silmanud kesklinna kaubanduskeskuse prestiižsetes ärides. Ja kassitoiduvalik oli sellel proual palju peenem ja maitsvam, kui ma näiteks Tallinna loomakauplustes märganud olen.

Tahtsin ühed katkised püksid lasta parandada, kuna ise veel õmblusmasinat ei oma. Läksin igaks juhuks kvartalisse luurele. Siitsamast mäest alla minnes on üks nahaäri, mis parandab mantleid, kotte ja teeb kübaraid. See ei sobinud. Keerasin ümber nurga. Kaks maja edasi on hägune aken, mis väidab pakkuvat triikimis- parandus- ja sarnaseid teenuseid. Arglikult sisse astudes nägin, et äri koosnebki pisikesest pleekinud seintega toast, mis laeni täis igasugust riidekraami. Suure naeratusega tädi otsis tükk aega linade alt neid roosasid lipikuid, kuhu mu tellimus üles kirjutada ja küsis, kas ma olen nende pükstega puu otsa roninud. Küsis siis veel Eesti kohta midagi, ta olla Balti riike koolis õppinud küll. Ja siis naeratas, et ma rääkivat hästi tšehhi keelt. Ja lubas püksid esmaspäevaks valmis teha.

Ükspäev tahtsin kesk kevadet osta sooje sokke. Et peikale pika lennu peale reisiks kaasa anda noh. Hooajaväline kaup ühesõnaga. Vaatasin spordipoodidesse, seal pakuti ainult suht kalleid puuvillaseid matkasokke. Jalutasin siis ülesmäge ja silmasin kõrvaltänavas suurt kollast silti SOKID. Jälle selline pisike ja pimeda aknaga pood, mis esmapilgul kinni paistab olevat, aknaklaas vildikaga igasugust teksti täis kirjutatud. Läksin sisse ja leidsin end tibatillukeses ja poolpimedas ruumis, kus kitsa leti peal ja taga paistis miljon paari igasuguseid sokke. Müüjaks energiline mees, kes minu küsimuse peale võlus sekundipealt ja žonglööriosavusega letile neli paari sokke ning esitas iga paari kohta kahelauselise tutvustuse ja demonstratsiooni, milleks ja miks need või teised sokid just head on. Õhemate sokkide kohta näitas veel, et kannab neid praegu isegi, nii head olla teised. Rääkisime seal sokkidest päris pikka aega, lõpuks ostsin just sellised, mis kõige rohkem meeldisid, olid umbes poole odavamad, kui need va spordipoodide matkasokid. Ja nagu nende uus omanik väidab - lennukisõiduks ideaalsed.

Ühest küljest mind paneb imestama, kuidas kõik need pisikesed poed suudavad ära elada. Mõni saab tõenäoliselt tõesti ainult paar klienti päevas. Teisest küljest, ükski neist ei investeeri erilisi summasid ei sisekujundusse ega reklaami, tihtipeale on poemüüjaks süviti kaupatundev omanik ise (mis paistab ka talle mugavates lahtiolekuaegades) ning pikaajalise perspektiiviga võivad üürihinnad samuti soodsad olla. Need poed on siin olnud tõenäoliselt mitmeid, võib-olla kümneid aastaid. Ja niipalju kui ma linnas ringi olen jalutanud ja kooserdanud, on sarnane tihe ja personaalne infrastruktuur olemas igas linnajaos.

Sama lugu on kohalike (mitte turistidele suunatud) toitlustusasutustega - trendika sisekujunduse ja muu bling-blingi asemel (kohati on see isegi häiriv, kui poh** tšehhidel asjade väljanägemisest on) püütakse püsikliente ausa õlle ja mmm-kui-maitsva toiduga.

Minu järgmiseks elamuseks saab olema üks pisipisike keemiline puhastus siit natuke ülesmäge, kondiitriäri kõrval.

Win

2009-06-12T13:35:00.006+02:00

Tahan tunnistada tõeseks ühe sürreaalse võrrandi, kuidas

täiskohaga töö + TTÜ kaugõpe = puhtalt viielised eksamitulemused

Nii on.
Taavi on üks tegija mees, enda sõnul siis Täkustani peaminister.

Palju õnne. Niimoodi võib ju lausa rallit sõita. Ma olen nõus kaarti lugema.

Keeris

2009-06-01T00:25:00.019+02:00

Mul on inimesi vaja, inimesed, see on elu, jah, see on elu, energia, usk, armastus. Need inimesed, kes elavad, kes mõtlevad, kes tahavad, lähevad, teevad ja ütlevad, teevad, nimelt teevad, või vähemalt tahavad teha. See vajadus elada, elada just enda elu, enda moodi, olla just selline, jah, nimelt selline. Olla inimene, olla õpilane, olla noor, olla vana, olla mees, olla naine. See on vaimustav, see on väsitav, virgutav ja vapustav samaaegselt.

Sel nädalalõpul külastas mind pika vingumise peale taas paariks päevaks see aastatega juba armsaks saanud luupainaja, kes demonstratiivse kaose ja planeerimatuse võrdkujuna mind ikka aeg-ajalt normaalsusesse langemisest päästmas käib. Seekordse sessiooni teemadest jäi mind üks vaevama. Tsiteerides kõrtsifilosoof Roolaidu- elukvaliteeti ei defineeri mitte selle kõrghetked, vaid üleüldine level, mis jääb peale kõrghetkede eemaldamist. Ja mina vist vastasin, et mul on tõenäoliselt liiga hea elu, et kunagi üldse seda ülejäänud elu nendele kõrghetkedele vastandada. Ja et sagedamini on need eufoorilised ja eriti sürreaalsed momendid kõrgelt hinnatavad ikkagi mingi dekadentliku skaala järgi.

Aga tegelikult, raisk! tegelikult jaksaks ju joosta küll. Ja ma ei mõtle seda mingi tuhapäheraputamisena, et oi ja vai. Tahaks lihtsalt seda mõtet ka edaspidi hoida, enesele energiat ja enesekindlust sisendada ja julgust, julgust, julgust asjade tegemiseks. Inimlikkust, aktiivsust, arusaamist, õnnelikkust, äikesetorme, adrenaliini, armastust ja inimesi. Neid inimesi, häid inimesi, toredaid inimesi, sõpru, häid sõpru, neid, keda sa usaldada julged ja võid. Inspiratsiooni, inspiratsiooni ja veel inspiratsiooni. Et ronida neid raskeid ülesmägesid, mis ilusa vaatega tippudesse viivad.

Eal üle vee, kui su veri ei kee
Ei vii jõud mis vahemaid vähendab
Poleks kui meest, poleks naist, kelle seest
Sünnib see, mis meid lähendab

(Vee ja soola saaga, Villu Kangur)

vaid Sinu jaoks

2009-05-30T11:59:00.013+02:00

Vaid sinu jaoks on kuskil keegi mõeldes, et kuhu sa jääd, et kuhu sa jääd?
Et sinu jaoks on kuskil keegi, keegi hea.

Kooselu on ohtlik ja sõltuvusttekitav elustiil. Taavi lendas juba mitu nädalat tagasi Kanadasse ja nüüd paneb veel pikalt Eestis akadeemilist. Algul oli üksi päris rahulik ja lõõgastav, aga nüüd hakkab juba imelik. Hommikuti üksi ärgata, õhtuti üksi magama minna. Üksi köögis putru süüa ja ühe inimese jagu teevett keeta. Tuba tundub tühi ja teki all on omaette külm. Jama värk, vanasti see oli täiesti normaalne eluviis. Ja nüüd enam ei ole.

Õnneks ülejäänud maailm eksisteerib normaalset rada pidi. Eile õhtul oli Prahas haruldane juhtum, toimus Eesti Asi. Siin elab üks tüdruk nimega Flanna, kes mängib ja laulab bändis nimega Ocean versus daughter. Ja Flannale hakkas väga meeldima Vaiko Eplik. Ja siis otsustas, et nui neljaks, Vaiko peab Prahas ühe kontserdi tegema.

007 Strahov on sürreaalne klubi seitsmenda ühiselamu keldris. Strahov on linnaosa Petrini mäe taga (ehk siis vertikaalis umbes kilomeeter kesklinnast ülesmäge minna, maakeeli öeldakse selle kohta karuperse), seal on ehedalt amortiseerunud maailma (teiseks?) kõige suurem staadion koos kõigi tornide ja viledega ning siis on järgemööda mõniteist meeletut paneelühikat. Seitsmenda ühika seina peal on pisitillukene tahvel, kuhu saab kriidiga kirjutada. Eile oli seal kirjas Ocean Versus Daughter / Vaiko Eplik & Eliit. Sealsamas nurga taga on trepp ja trepi all on väike raudvärav keldrisse. Keldris on klubi. Sihuke pisike, pime, neli lauda ja nurgas on lauajalgpall. Ja siis on pisikene aga päris lava. Tagaruumide ja värkidega lausa. Baar on korralik, suure õlle- ja napsivalikuga. Pakutakse ka pitsat ja muid mõnusaid krõbinaid. Ühesõnaga, eile õhtul mängis 007 Strahovi pisikesel laval ühe pisikese koosseisuga Vaiko Eplik ja Eliit.

Tuleb tunnistada, et ma senini teadsin neilt ainult kahte hittlugu. Ja et mulle vanasti meeldis Claire's Birthday. Ja seda teadsin ka, et Eplikule meeldivad need toredad efektid, mis laulusõnad arusaamatuks teevad. Aga kui Vaiko oma viiesaja efektiplokiga laval lärmama hakkas, oli kogu see värk laksust ära põhjendatud. Vaiko Eplik ja Eliit on laivbänd ja plaadil ta ei saagi nii hästi kõlada. No tõesti, poisil silmad säravad nagu ei olekski eestlane. No kus me tantsisime ja kepsisime. Nagu ma oleks eluaeg suur fänn olnud. Ja ma arvan, et see pisike kontsert oli täiesti puhas luksus, klubis õhku jätkus ja helimees oli inimsõbralik (Eestis oleks tõenäoliselt publik olnud lämmatav ja kõrvatropid kohustuslikud).

Aga jah, nüüd ma arvan Vaikost väga hästi. Vinget Asja teeb see poiss. Tervitusi Prahast.

Julgesti, naised, nüüd tööle!

2009-05-23T10:58:00.008+02:00

Helistasin täna oma emale. Ta on tark naine ja temaga on huvitav rääkida. Täna ta rääkis mulle sellise huvitava loo.

Meil on maal aia ääres alati olnud sipelgapesa. Männijuurte vahel, selline hästi suur. Topeltpesa, ütlevad asjatundjad. Ema tahab praegu maale selle vana putka asemele, mis seal mõned aastad tagasi külje peale ära vajus, uue majakese püsti panna, et seal rahulikult metsaõhku hingamas ja päikese käes raamatuid lugemas käia. Mõtles siis puukuuri ka korda teha, aga kartis, et segab sellega sipelgaid, nad on kaitsealune kuklaseliik ja mida kõike veel. Sai siis looduskaitsjatelt ühe sipelgaspetsi numbri ja kutsus onu kohale, et vaadata, ehk on võimalik pesa kuskile metsale lähemale võimalik ümber tõsta, vahel tehakse niimoodi.

Tulnud siis kohale sipelgaonu, kes ema jutu järgi nägi ka välja nagu sipelgas, pisike, kõhetu ja vuntsid täpselt nagu suised. Läinud sipelgapessa, pistnud käe sisse ja rääkinud sipelgatega. Nad olla onu hetkega katnud ja siis ta seal silitanud ja suhelnud loomakestega, saanud nii-öelda tuttavaks. Ema läks ka sipelgatega rääkima, enam need polnud teda üldse rünnanud nagu tavaliselt, vaid pigem onu peal ringi sibanud. Ja onu rääkis sipelgatest põnevaid lugusid.

Seda mäletame juba Sip-Sipi raamatust, kuidas sipelgatel see keeruline pesa-ehitus töötab. Erinevatel sipelgatel on erinevad rollid ja erinevad ülesanded. Pesas on üks (wikipedia andmetel võib olla ka mitu) emasipelgat, kes munevad. Viljastatud munadest tulevad uued emasipelgad, viljastamata munadest isasipelgad. Emasipelga viljastumine toimub pesaheitmise ajal (see on siis, kui üht liiki sipelgad kokkulepitud ajal parvedena oma pesadest välja lendavad ja siis õhus omavahel armastusega tegelevad), ehk siis vist sõltuvalt lantimisõnnest muneb üks emasipelgas edaspidi kas viljastamata või viljastunud mune - emaseid või isaseid (erinevalt inimeste võimest ainult üks pesakond korraga ilmale tuua, jätkub sipelgaemadele sellest ühest sutsakast aastatepikkuseks jätkuvaks munemiseks). Isased ei tee oma elu jooksul peale söömise ja paaritumise mitte midagi. Peale paaritumist viskavad nad vedru välja ja järele jäävad ainult viljastunud või viljastumata emasipelgad, kes siis oma sipelgapesa-kolooniat rajama asuvad. Nendest saavad kolooniakuningannad, kes ka edaspidi söövad ja munevad, ülejäänud töö teevad ära töösipelgad.

Nüüd tuleb huvitav osa sellest sipelgaonu loost, mille üle võib pikka filosoofiat kedrata ja meie enda tsivilisatsiooniga toredaid paralleele tõmmata, kui vähegi soovi on.

Need töösipelgad, kes pesas kõik tähtsad asjad ära teevad, on alatoidetud emased. Kõik hea ja parem nämm, mis kätte saadakse, viiakse suurele kuningannale kõhutäiteks. Kui rumalad inimesed sipelgaid mürgiga välja tõrjuda proovivad, saavad nad suure tünga - mürgist magusat söönud sipelgas ei vii kahtluse korral oma saaki mitte otse sipelgaemale, vaid annab enne sõbrale maitsta. Kui toogi söögis midagi kahtlast leiab, antakse toit nii paljudele sipelgatele edasi, et nende keha kogu mürgi endasse imeb, enne kui puhastatud maius suure emasipelgani jõuab. Toitu vahendanud sipelgad panevad küll kõrvad pea alla, ent pesaperenaine jätkab heas toitumuses uute munade munemist.

Tore paralleel on seksrevolutsioonijärgne inimühiskond, kus naised suure hurraaga on enesele ideaaliks ja eesmärgiks võtnud alatoitlustatud töösipelga rolli, kus nad töö ja karjääri ja veel kord töötegemise juures peamiselt nälgivad ja dieedivad, et seda kondist ja kõhna, lapsesünnituseks-kasvatuseks põhimõtteliselt kõlbmatut ideaalvormi saavutada. Need lapsed, kes millegipärast ikka veel heaks sündida arvavad, võetakse arvele lasteaedades, kus needsamad kõhnad sipelgad nende eest hulgakesi vabrikumeetoditel töökalt hoolt kannavad.

Samamoodi meenuvad siin need sapised meediakommentaarid äsjastes emapalgadiskussioonides, kus nendesamade töökate naiste poolt oma meespoolseid kaasasid sipelglikus paaritumisjärgses kasutuses süüdistati. Lendavad pesast välja, panevad kesk lendu ühe paugu ära ja kõik.

Paralleelid missugused. Kes nüüd solvus või isiklikult võttis - olgu kirja pandud hoiatus tarbijatele - tegu on puhtalt mängulise paralleeli, allegooria ja filosoofilise mõtisklusega. Stereotüüpsed näited on lihtsalt toredad ja loomulikult ei ole tegu kõikehõlmava üldistusega.

Põnev küsimus on aga see, et kes või mis siis on see Emasipelgas ja Kuninganna, keda me oma töö ja tegemistega teenime?

P.S. maal jääb sipelgapesa sinna, kus ta on. Nendega on nüüd sõbraks saadud, puukuur jääb samuti nii, nagu ta on.

Minu rohilased

2009-05-20T11:05:00.013+02:00

Kevadel on ikka ilus ja roheline. Selline värske roheline, äsjatärganud, õitsev ja noor. Üle suve ja sügise taimed kuivavad, närbuvad ja kuhtuvad, teevad kollakaid ja pruunikaid rohelisi, aga kevad on vingelt ereroheline, üleüldine ärkamine, tärkamine ja maailma üle rõõmustamine.

Nii kiiresti kasvavad sõbrad minu köögilaual. Lubage tutvustada, seltsimehed Majoraan, Murulauk, Till ja Münt. Härra Petersell ei suvatse siiani nina mullast pista, tõenäoliselt peab tema suguvendi edaspidigi poest tooma.

Neil on seltsiks üks matsakas potis proua, kes väga innukalt ja hoogsalt oma tiiva all järeltulijaid kasvatab. Praegu küll veel rohelised, aga peatselt.. jah, arvasite ära, Tomat on ta nimi.

Ja täiesti salaja, nii et isegi külalised ei tea ega näe (kui nad just rõdul vähki püüdmas ei käi), teeb mu väikesel verandal tuleviku tarbeks magustoiduüllatusi üks väga suure januga tegelane. Aga seda teab küll juba igaüks, kellest jutt.

Iluaianduse idee eest võlgnen tänu kahele kaunile lillepotile, mille Tallinnast ära joostes kaasa saime. Nendes elutsevad praegu juba pikemat aega maitsvas täiskasvanueas tüübid Basiilik ja Sibul.

Seesama jõgi

2009-05-18T02:02:00.016+02:00

Lugesin Kaplinskit. Olla väga kiidetud raamat, vist mingid auhinnad isegi saanud ja värki. On tõesti tore, sujuv ja rahulik, võib-olla isegi liigagi isiklik inimese lugu. Mingi tunne jäi asjast sisse küll.

Sisust jäi mulle kummitama kaks mõtet.

Esiteks on seal lehtedel kirjas palju kohanimesid. Peamiselt Kagu-Eesti ja Võrumaa kaardilt. Sellega seostub see teema, et kui linnainimesed ei tea enam isegi oma linnaosa ajalugu, rääkimata lihtsate ülesannete täitmisest nagu "näita Eesti kaardil, kus asub ____" (täida lüngad) siis olgem ausad, ma ka väga hästi ei oska. Aga mul on mõned kohad, mida ma Eestis tean. Lapsepõlvesuvila oli Riisipere lähedal Laitses. Ja mu tädi elab Aegviidus, sealseid metsi ja järvi tean ka natukene. Viimasel ajal olen Eestit külastades Lääne-Hiiumaad avastanud. Need on kõik ilusad nimed, ilusad sõnad, ilusas eesti keeles. Kui ma natuke rikkamaks saan, siis lõunamaale lendamise asemel tahan Eestis ringi sõita ja kohanimedega silte lugeda, võib-olla isegi üles kirjutada.

Kunagi, kui ma rohkem raamatuid lugeda jõudsin, tundus mulle see romantiseeritud akadeemiline spliin palju ahvatlevam, kui praegu. Tudengiromantika ja katusekorterid, paksud tolmused köited kogu maailma tarkusega ja õhkavad pilgud tähtede vahelt elu mõtet otsimas. Eks ma isegi mõtlesin siiralt lõpuks Tartusse miskit raamatuteadust tudeerima päädida ja saada Targemaks kui Keegi Teine. Võib-olla mu vaim on mandunud, võib-olla olin toona oma maailma avastamisest pimestatud, praegu suudan ma selliste ideaalide peale ainult heldimusega õlgu kehitada ja ehk veidike irvitadagi. Õnneks on Kaplinski raamatutegelasel ka see maalähedasem pool, kes Võrumaa maanteid mööda jalgratast väntab ja puudelõhkumise kunsti üle rõõmu oskab tunda.

Pean kahjuks ka kurvameelselt lisama, et tõenäoliselt on härra Kaplinski piisavalt suur autoriteet, et tema teosed toimetamata jätta. Võiks ju tagasihoidlikult kirjutada, et "Korrektuuri lugenud..." Ma endiselt ei mõista, kuidas on võimalik uskuda, et inimene omaenese teksti suudab nii tuimalt lugeda, et sealt trükivead üles leiab. Ja ma ei räägi nendest kaplinskismidest, mis murdekeelt ja muid keelelisi eripärasid jätkusuutlikult läbi raamatu kasutavad. Tuttavas tekstis loeb inimene ainult sisu, hüpates üle vormist, komadest ja kogemata kustutamata jäänud sõnadest.

Täna lugesin jõe kaldal päikese käes vana kapsast Goethet. Oh seda hingestatust, oh seda teatraalsust. Aga seal trükivigu ei ole.

pohmakas+windows=agoonia

2009-05-10T20:52:00.005+02:00

Pärast viit pikka ilusat aastat otsustas mu sülearvuti minuga vähemalt ajutiselt koostöö lõpetada. Eelmisel suvel diagnoositi tal katkine helisisend ja rikkis ventilaator, sellest hoolimata pidas pill ka põdurast peast ilusasti vastu. Nüüdse streigi põhjus, banaalne as hell - keegi komistas juhtmesse ja tõmbas laadimist teostava tüki puruks. Ja seda mitte juhtme poolt, ilmselgelt. Aku on nüüd tühi ja miskit pole teha, peab parandajaonu juurde minema ja suurt raha välja läkastama.

Et selle õnnetu läpaka pealt tuli kogu mu etenduse soundtrack, ei julgenud ma täna proovi minna. See-eest käisin eile Erasmuse-tudengipeol, kus mul õnneks jätkus nutti kellakolmeste joomismängude tarbeks klaas juba veega täita.

Sellest hoolimata on mul täna pohmell ja lisaks sellele olen sunnitud kasutama Windowsit. Valus kombinatsioon.

Portree

2009-04-29T20:21:00.005+02:00

Ma olen nii kaua metsas, saba seljas olnud, et keegi kindlasti enam ei tea, milline ma välja näen. Selline. Ma nüüd saan aru, miks mult alkoholipoes dokumente alati küsitakse.

Hakkame kõik koos hüppama

2009-04-19T22:45:00.006+02:00

Ilmad keerasid kuumalainelt tagasi normaalse kevade peale ja reedel sadas juba päris põnevat padukat. Pargid on ererohelised ning lilled vohavad klumpide kaupa ja metsikutes värvides. Mulle meeldib, kui sajab. Siinkandis sajab kuidagi rohkem, hoogsamalt ja vihasemalt, kui ma harjunud olen. Aga nii mulle meeldib ka väga. Vihmasaju, müristamise ja tugeva tuulega ilmad on minu jaoks nagu mingi teine maailm, omamoodi muinasjutt. Siis juhtub erilisi asju ja õhus on elektrit. Ja mul tekib see tunne, et midagi juhtub ja ma elan nagu rohkem kui tavaliselt.

Selles äikeseängistuses on mind hakanud häirima nende Minu Eesti mõttetalgute organiseerimine. No ei viitsi sebida. Mulle tundub, et minus ei ole tegelikult seda naiivsust ja usku ja usaldust. Ma oleks praegu pigem see, kes akna ääres unistab, lompides vihmamustreid vaatab ja vihikuservale jäneseid joonistab. Selliste üleüldiste ja kõikehõlmavate ideedega mul kaob konkreetsus ära ja ma ei suuda oma aju veenda, et sellel on tegelikult point, isegi kui ta parajasti ei paista. Ma ei ole vist eriti hea generalist, mulle meeldib konkreetsus. Ma ei tea, mida see esimese mai mõtlemine teeb, sest mul pole endal ühtegi sisukat mõtet, mida välja öelda. Õnneks mul on kojavanemana õnnis ja konkreetne moderaatoriroll ning sisu jääb talguliste vastutada.

Ma saan endiselt aru, et selliseid asju on vaja. Väga saan aru. Maailmal on väga vaja seda naiivsust ja sinisilmsust organiseerida kasvõi pealtnäha tulemusetuid sebimisi, iial ei või teada, misasi parajasti maailma võib muuta. Kogu meie maailm on täis mingeid seminare, koolitusi, noortekogusid ja töötubasid, kus inimesed samamoodi kokku saavad ja üksteisele ilma suurema põhjuseta otsa vaatavad. Ma olen kindel, et mõnel puhul on nendest ka kasu olnud. Võib-olla nüüd Teeme Ära juures mõni inimene mõtleb esimest korda elus mõne olulise asja üle järele. Võib-olla keegi mõtleb üldsegi esimest korda elus. Sellised asjad on tegelikult tähtsad. Sellest vist ka see saamatu optimismipüüe mu üle-eelmise postituse lõpusõnades.

Lapsena mu ema rääkis tihti muinasjuttu kahest konnast, kes kõrge servaga piimanõusse kukkusid. Üks langes masendusse ja uppus ära, teine hüppas niikaua lootusetult vastu kirnuseinu kuni piim võiks muutus ja siis ronis välja. See ÄraTegemine on natuke selline. Hakkame kõik koos hüppama ja vaatame, mis saab.

P.S. siin jutus on mõned poindid selle asja kohta. Aga jah, ainult küsimused, mitte vastused.

Päiksepoolses toas on soe

2009-04-15T12:45:00.004+02:00

Eelmise nädala lõpus sai valmis meie madala majakese külalistetuba Letná külje all, peaaegu vaatega alla vanalinnale (kui seda maja ja parki ees ei oleks). Aga keskpäevane päike paistab aknast sisse küll.
Pisike ta ju on, mahutab täpselt ühe pooleteist-inimese-voodi, aga rohkem ei ole vist alguseks vajagi. Küllap hiljem sinna miskisugune öökapp ja lugemislamp ka tekivad. Sõbrad ja sugulased on seega nüüdsest rohkem kui teretulnud Prahat kaema, öömaja on pakkumisel, odavaid lennupileteid võib veel suveks saada www.click4sky.com kaudu. Või siis CSA käest otse ja veidi kallimalt.
Ilm on siin endiselt müstiline, 20-30 kraadi vahemail. Andke aga teada, kes Prahat igatseb või uudistada soovib, esimesed tulijad saavad rullbiskviiti ka.

Teeme ära! - Praha mõttekoda

2009-04-06T16:42:00.005+02:00

Alguse sai asi sellest, et registreerisin meie Kostelní 26 minueesti.ee ärategemise mõttekojaks. Et arutaks natuke seda värki, miks inimesed ikka siin elavad ja õpivad, mitte seal ja mis peaks muutuma, et ma rahuliku südamega saaksin kodumaale tagasi minna järeltulijaid tegema. Mainisin siis mõnedele teistelegi kesk-eurooplastele, et lennake kohale ja arutame. Thomas vist isegi tuleb. Mihkel aga küsis ootamatu küsimuse: miks? Natuke aega mõtlesin ja tegelikult see on hea küsimus. Mitte kahtlustaval, vaid kontrollival toonil küsituna. Tõesti, miks see mulle korda läheb, kui hea Eestis elada on?

Eelmisel neljapäeval sõitsin rongiga Steinaust Frankfurti (Ihre Fahrkarten, bitte), lugesin tšehhi keele õpikut (bych, bys, by, bychom) ja kuulasin klappidest Zemfirat (До свидания, мой любимый город). Selle lingvistilise segumasina peale tuli mul see mõte, kui oluline see tegelikult on, et raudteejaama jõudes ma saan Taavile just eesti keeles öelda: "ärka üles, me oleme kohal".

Eesti-eestlastele on see kindlasti iseenesestmõistetav, et räägitakse eesti keeles, õpetatakse lastele õ-tähte ja tõmmatakse pidupäevadel sinimustvalge varda otsa. Igav, arusaadav ja loomulik. Aga siinkandis näed päriselt, kuidas filoloogiaharidusega sõbranna ei oska enam õigesti käänata sõna "kontsert" ja kuidas automaatpiloodi vääratuse tõttu kirjutad ise sõna "teisipäev" lause keskel suure tähega. Inimene unustab kiirelt ja see rukkilillevärk ei ole üldsegi nii hoolevaba ja muretu, kui arvata võiks.

Ja kui sa ei hooli, siis pärast kogu seda unustamist ja võõrdumist oledki identiteedita alien, kellel ka häda korral pole kuskil kodu ootamas.

Hiljuti kirjutas Taagepera Eesti Päevalehes, et eesti rahvas on väikseim omakeelse kõrgkultuuriga rahvas maailma mandritel. See on väga spets värk. Ja mina kui eestlane olen seeläbi üks väga spets tüüp.
Ma usun, et Eestist ärakolimine ei vabasta inimest tema rahvusest. Ja rahvuslik kuuluvus paneb inimesele mingi kohustuse. Möödapääsmatu kohustuse olla eestlane.

Kui Eestis ootaks mind 75% sellest erialasest väljakutsest ja elustandardist, mis praegu maailm mulle pakub, koliksin ma laksust tagasi. Ma arvan, et see kõik ei peaks nii olema, nagu praegu. Võib-olla minueesti mõtted aitavad natuke. Tahaks loota, et aitavad.

Kui keegi veel Prahas mõtelda tahab, andke palun teada. Teemadeks on meil kõrgharidus ning Eesti maine kodus ja võõrsil.

Viikend

2009-04-05T21:01:00.005+02:00

Laupäevaõhtuti on Letná pargis paradiis. Sooja on 18 kraadi ka pärast päikeseloojangut, üle jõesängi avaneb hurmav vaade vanalinna tuledele ning murult on suurem osa koerasitta kõrvale lükatud. Õlleputka ääres liigub järjekord 30-kroonise (18 EEK) toobi suunas ülekraanikiirusel ning sealsamas toetab kitarriga mees vaikselt lauldes selga vastu jämedat puutüve. Puude all hämaras istuvad pikkade laudade taga tihedalt kõrvu nii karvased kui sulelised, teisel pool pargirada tantsivad valge villa ülemises saalis pikkades kleitides ja kikilipsudes pidulised, šampuseklaasid käes. Diskokera viskab krohvitud seintele roosat helki ja õue kostuv muusika seguneb tasakesi inimeste mulinaga.

Eile õhtul saabusin hilja õhtul Frankfurdist tagasi. Vahetasin ühe näljase õhtulisega oma viimase pitsalõigu õlletopsi vastu (väga õnnestunud tehing!) ja vaatasin tühjal pitsakarbil istudes, kuidas all orus jõeäärsel tänaval parajasti linna külastava härra Barack Obama saatjaskond vilkuritega plinkides endale liikluses teed rajas.

Frankfurdi mess oli okei. Ei midagi põrutavat, mõned pisikesed innovatsioonid uutelt tegijatelt. Mõned uued tuttavad, paar põnevat avastust.

Čeština pro život

2009-03-30T22:41:00.003+02:00

Novot ma sain selle imelise ja unistuste tööpakkumisega vastu näppe nüüd. Põhimõtteliselt jah, mul on kõik kvalifikatsioonid ja sihipärane haridus ja kõik muud toredad omadused, aga see ei tee minust veel tšehhikeeleoskajat. Neil olla sihuke tight teamwork, et peaks aeg-ajalt ka kliendiga suhtlema ja koosolekutest aru saama.

Pakkumine jääb endiselt avatuks, kedagi tööle ei võeta ja mina õpin järgmise kolme kuu jooksul keele selgeks ja kooli lõppedes proovin uuesti. Võib-olla ongi mõistlikum, saan rahulikult statsionaarõppega lõpuni sebida ja oma vahepealse arengukavaga ka head muljet natuke jätta.

Ehk siis intensiivõpe alaku. 1500 krooni on uute õpikute ja vestmike alla magama pandud. Esimene pokročilý-peatükk läbitud (see tähendab edasijõudnute taset), kaks lehekülge uusi sõnu on kõvasti peas kinni. Čeština pro život, juhei. Doufam, et edasised postitused tulevad tšehhi keeles. Või siis mitte.

Saturday Night Fever

2009-03-22T18:05:00.004+01:00

Laupäeval oli DISKis stiilipidu. Disko v Disku. Bling-bling! Teatritudengid ikka jaksavad temaatiliselt sebida, atmosfäär oli usutav. Ja ega me ka üldisele tasemele kohe kuidagi alla ei jäänud.

Köögis koperdades

2009-03-18T13:56:00.003+01:00

Kui ma olen üksi kodus ja pean endale süüa tegema, läheb kõik põlema. Kõik. Teistele süüa teheks on asjad normaalsed, keeks jääb pehme ja šnitsel praeb täpselt parajaks, küpsised on krõbedad ja ahjupraad mahlane. Aga üksi ja endale suudan ma teha peamiselt kõrbenud omletti ja põhjakeedetud kartuleid. Tõenäoliselt ma ei suuda end toidupublikuna piisavalt kõrgelt hinnata.

Õnneks õues on soe ja kevadine õhk, see tuulutab köögist kõrbelõhna välja.

Metsamatk võidab spordi

2009-03-16T20:03:00.012+01:00

Maastik kolme pilvega

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb tunnistada, et vastasin internetis tutvumiskuulutusele. Expats.cz on tegelikult tore foorum, eksiilis elavad inimesed on enamasti keskmisest seiklushimulisemad ja ladnama suhtumisega. Seekord juhtus nõnda, et üks rootsi päritolu naisterahvas viitsis metsaminekuks seltskonda kokku ajada.

Tulid siis laupäeva hommikul kolmveerand kümneks Budejovicka metrooperoonile kaks eestlast, rootsi naine, Uus-Meremaalt pärit poolakas, Suurbritannias kasvanud austraallanna ning lisaks üks prantslasest härrasmees. Läksime bussi peale ja Kamenny Pŕivozist tip-tap jalgsimatk läbi Pikovice Davlesse. Seltskond oli segane, ilm täpselt sama segaselt ilus ja kevadine ja sihtpunkti kohalik hospoda umbes sama äge kultuurinähtus kui meiekandi kihnu kõrtsud. Selle vahega ainult, et kolm hambutut härrasmeest nurgalauas jõid lahjat õlut väikeste kannude kaupa ja oma habemest vaevueristatav moosekant pidas oma laulus kitarriga sama helistikku.

Tšehhi maastikul on see 15km natuke teisest puust, kui kodusel laugel Maarjamaal. Viis tundi tampsimist tõi mitmeks päevaks vägeva väsimuse ent vahetult tegi kõik rõõmsaks ja roosaks. Üles- ja allamägede vahepeal jõudsin teha mõned pildid:

Ma ei tea, kuidas need inimesed koju saavad, võib-olla tõesti ainult paadiga. Seda mäekülge jätkub pildiväliselt ikka veel ägedalt kõrgele. Aga mul on tunne, et ma tahaks ikkagi ka sellist suvilat.

Tšehhi lambad on suuremad, villasemad ja ülbemad kui Eesti omad. On.

Jõgi on Sázava, raudtee läheb kohe siinsamas üle Tšehhi kõrgeima raudteesilla ja kaugemal taga paistab juba Davle, kuhu meil ka siht.

Lisaks tahan mainida, et vähemalt käidud matkarajad Praha lähedal on enneolematult hästi tähistatud ning teoorias oleks neid võimalik läbida ka mingit kaarti omamata. Uskumatu, arvestades tšehhide üleüldist (ja täielikku) pedantsusepuudust.

Ma arvan, et peatselt läheme jälle. Täiesti tasuta värk ju, hakka ainult astuma.

CV ehk minu elu lugu

2009-03-16T10:26:00.011+01:00

Ma lubasin küll laupäevase metsaretke kohta fotosid postitada, aga käsil on olnud keerulisemad asjad. Nagu blogosfääris juba jutte liigub, läbisin äsja oma elulookirjelduse põhjaliku ümbervormistuse kadalipu. Aega kulus mõtlemise-seedimise peale nädalaid, töötundides võiks kokkuvõtlikult arvestada kolme täispikka tööpäeva.

Ma arvan, et korraliku ja ajakohase CV pidamine tasub alati ära. Internetis on palju asjatut ja veidi asjalikke vihjeid selle kohta, kuidas teda kokku panna.

Minu tulemus on näha SIIN.

Aitäh Marek ja Toomas - keelelise, sisulise ja vormilise korrektuuri, norimise, vingumise ja nokkimise eest.
Aitäh Epp ja Siim ja AHTI - heade mõtete ja tobedate omadussõnade eest
Aitäh maailm ja elu - sisu ja põhjuse eest.

CV-d on isegi ilma otsese vajaduseta hea täiendada. Muidu ei saagi nagu aru, kuhu kõik aeg siin ilmas läinud on. Kokkuvõtted on motiveerivad, kui neid hästi teha.

Õed kobedad...

2009-03-08T23:40:00.008+01:00

...tervitavad kõiki samasoolisi tähtsal päeval nimega MDŽ (siinmaal ARMASTATAKSE lühendeid!)

Käisime väljasõidul rokkimas. Leidsime end pisiasulast nimega Dubá. Oli lahe. Aitäh naistele. Kristel pildile ei mahtunud, kuna oli purjus ja naerupidamatuses. Meie olime nullpromillised. Enesehuumor lihtsalt on (eba)tervislik.

Otselot on homo

2009-03-08T19:24:00.003+01:00

Eile seletasin oma tsehhi keele õpetajale, et kui elada vanamoodsas lossis, siis oleks tore mõnd eksootilist kodulooma pidada, näiteks otselotti. Oleks kassi eest ja magaks voodijalutsis. Õpetaja väite peale, et lossis on külm (tõenäoliselt selles mõttes, et kauge maa loomal hakkaks seal jahe), väitsin ma, et otselot on homoseksuaalne.

Tsehhi keeles öeldakse nende kohta "soe". Mine siis võta sealt sõnasabast.

Õnnis paigalseis

2009-03-04T13:32:00.008+01:00

Suuremaks kasvades saab inimene aru, et elu ei ole üldse selline, nagu alguses ette kujutati. Ma arvan, et see on raudne ja eranditeta väide. Mitte selles mõttes, et elu läheks halvale teele, vaid et maailm ja inimene muutuvad pärast mingit vanust oluliselt vähem, kui lapsena harjunud oled.

Kuni 18. eluaastani on iga aasta eelmisest erinev. Palju. Ja siis mõtled, et edasi läheb ka samamoodi. Selle ettekujutuse järgi oled kuskil 25. eluaastaks juba midagi hoopis uut, täiesti teine inimene, elad selles nn. "täiskasvanute maailmas" ja oskad igasuguseid asju, oled oma kogemustest täiega õppinud ja surfid meeletu hooga elumere lainetel.

Tegelikult loksud sellesama vana aerupaadiga keset järve ja proovid saja viiekümne(tuhande)ndat korda erinevaid aere proovides end vastu hoovust sõidule sikutada. Ja hoolimata pidevast tõmbamisest, liigub kallas silmapiiril ainult vaevumärgatavalt.

Mingi hetk saad aru, et need 21-aastased pangadirektorid, ministrinõunikud, noored teadlased ja muud näiliselt kiire arenguga geeniused on kas lihtsalt hulljulged inimesed, kes teevad oma tööd oskamatult ja halvasti, või lihtsalt oma eripärale õige suuna leidnud autistid ehk muidu erilised inimesed. Avastad, et väga suur osa kaaskondlasi ei ole oma maailmapilti ja mõtlemisviisi põhikooli lõpu järgselt eriti muuta ega arendada suvatsenud. Ja tegelikult nii mõnigi 18-aastane inimene on oma noorusest ja naiivsusest hoolimata tegelikult sinust intellektuaalselt mitmekülgsem.

Alati tahetakse ja loodetakse saada, jõuda, muutuda ja moonduda kellekski. Suureks, targaks, ilusaks, paremaks. Praegu tahavad väikesed tüdrukud saada riidepuudeks, britnispiirsideks, rokkstaarideks ja kurat teab kelleks. Saada, jõuda, olla kuskil mujal, keegi teine, midagi müstilist, paremat, õigemat kui see, mis on praegu.

Aga tegelikult oled ka 20 aasta pärast ikka seesama kiiksuga tüdruk, kellele meeldivad muinasjutud, kirsid, kassi moodi näugumine, märg asfalt ja muud kahtlased asjad. Ja see on hea, sest see oledki sina.

Ma täna panen korraks aerud kõrvale ja loen ennast tagasi sellesse muinasjuttu, unistusse, mis mind mu lapsepõlves saatis. Pildiraamatu ja joonisfilmina, viidete ja moraalina. Tsiteerin vanameister Puškinit. Jah, ma mäletan seda küll pigem eestikeelse tõlkena, ent hiljemavastatud originaalis on sel siiski veel eriti kaunis kõla.

Тут она, взмахнув крылами,
Полетела над волнами
И на берег с высоты
Опустилася в кусты,
Встрепенулась, отряхнулась
И царевной обернулась:
Месяц под косой блестит,
А во лбу звезда горит;
А сама-то величава,
Выступает, будто пава;
А как речь-то говорит,
Словно реченька журчит.

Flandria päevik

2009-02-26T22:34:00.001+01:00

Lugesin Tõnu Õnnepalu "Flandria päevikut". Mulle väga meeldis see dialoog. Jah, see raamat oli minu jaoks dialoogivormis. Üks pool sellest oli paberil ja teine pool minu peas. Võin lausa öelda, et nautisin seda kui vestlust. Ma mõtlen palju samadest asjadest kui Õnnepalu. Tihtipeale ka sarnaseid mõtteid. Võib-olla mul oleks päriselus sama huvitav temaga vestelda olnud. Tõenäoliselt aga oleksime mingi ebaolulise asja üle vaidlustesse laskunud. Sellepärast on raamatuga hea dialoogida - kirjutatud tekst on paigas ning sul ei ole võimalik oma vestluskaaslast mingil viisil eksiteele ajada, kui ta sinna ise minna ei kavatsenud.

Lisaks sellele avastasin, et ka minu enda mõtted on mulle huvitavad tunduma hakanud. Kas see on vanadus või nartsissism, ma ei tea. Tõenäoliselt lihtsalt kogunenud harjumus ja kogemus mõtteveeretamisel. Arvatavasti ka see aeg ja võimalus üldse oma mõtteid kuulata. "Flandria päevik" räägib ka sellest. Mõtlemisest ja selle tähtsusest. Vaatad päikest, kuud ja tähti ja mõtled. Kuulad lindude laulmist ja tegelikult ei muretse. Tegelikult ka. Mul on selle koha pealt palju õppida ja areneda.

Ma ei tea, kas ma soovitaksin "Flandria päevikut" teistele lugeda. Võib-olla peab selle nautimiseks sarnaselt eksiilis või muidu mõtlikul lainel viibima. Minu jaoks oli see väga isiklik kogemus. Kui juuni algul Eestisse sõidan, käin kindlasti raamatupoes seda köidet katsumas, võib-olla ostan päriseks endale. Praegune oli laenatud.

Indexed

2009-02-23T12:53:00.004+01:00

Leidsin järjekordse indekseeritud pildikese, mis minu elus temaatiliselt väga aktuaalne on.

Kohatud võrdlused

2009-02-20T10:19:00.009+01:00

Eelmisest inspireerituna veel üks mõte. Asjade fookus saab aja kulgedes ikka radikaalselt muudetud.

Mina olen elanud lühikest ja segast aega, keerulistes kohtades ja arusaamatutel hetkedel. Võib-olla ma ei oska laiemas plaanis vaadata. Aga kui võrdlen sõnumeid, jääb mul mingi asi kripeldama.

Kaks kvaliteetset näidet lähiaegade popkultuuridest:
---
Wouldnt it be nice if we could wake up
In the morning when the day is new
And after having spent the day together
Hold each other close the whole night through
---
VS
---
The drugs they say make us feel so hollow
We love in vain narcissistic and so shallow
The cops and queers to swim you have to swallow
Hate today, no love for tomorrow
---
Ehk siis The Beach Boys ja Marilyn Manson, kui korrektselt viidata.

Kui lahmida, võiks öelda, et viimase suurema sõnavabadusega tuli emo. Seks, narko ja läbu müüvad küll endiselt, ent lillelaste pilvepillerkaari asemel on trendiks vägivaldne s/m ja verine ükskõiksus.

Tõenäoliselt on see retrospektiivne vaatenurk ja vana aja roheline rohi, mis mind kummitab. Asjad tunduvad idealiseeritult ilusana ainult uue taustal võrrelduna. Aga ma arvan ikkagi, et praegune aeg võiks hästi natukene möödunud ajast laenata ja veidike helgema sõnumi üleüldiseks trendiks leida, kui täismahus majanduslangus, enesetapud ja üleüldine õnnetus.

Temaatiline lühisõnavõtt siin.

Selle peale pigem selline asi:

Adblock

Uue aja emmpeekolm

2009-02-20T09:42:00.004+01:00

Kolmapäev tõi lavale vanadel headel süütutel enesetappudel põhineva tüki. Virgin Suicides ühesõnaga. Muidu kooliteater nagu kooliteater ikka, poolmodern ja tsehhi keeles, samas jäi sealt üks naljakas kild mind kummitama. Ajaloolise taustaviitena on seal käsikirjas moment, kus vanemad käsivad tütrel oma muusikakollektsioon kui kõige kurja juur ära hävitada. Ja tütar on siis pisarsilmil sunnitud oma kallihinnalised The Beach Boys'i vinüülid pooleks murdma ja plakatid ribadeks rebima.

Kui mina väike olin, oli muusika ja muu fännamine sama pop kui ikka pubekate seas. Siis oli see vinge edusamm, et raadiost sai lugusid kassettidele lindistada ja kõigil oli hunnikute kaupa linte Pet Shop Boys´i ja Haddaway asjadega, millel esimesed 8 sekundit algusest puudu. Ja kellel vedas, oli kuskilt sugulase sõbra lapsehoidja käest suutnud terveid albumeid ümber salvestada. Rikkamatel käis isa välismaalt päris originaale toomas ja mingeid kopeeritud siltidega asju (mis tõenäoliselt olid ka originaalis sellised) sai hallituselõhnalistest muusikakauplustest ka. Mu pinginaabri vend lasi koolis lausa nimekirju ringlema, milliseid kassette (ja hiljem plaate) ta oma kollektsioonist tasu eest ümber lindistada saaks. Otseselt 90ndate alguse Eestit ja 60ndate Ameerikat ma võrrelda ei saa ega oska, idee jääb aga samaks - muusika omamine olid väärtuslik ja oluline, helikandjatest hooliti ja nende pealt pühiti tolmu, tehti tagavarakoopiaid, kassettide peale joonistati südameid ja kleebiti jänesepilte.

Aga ma täpselt ei oska öelda, kuidas praegu noored seda teevad. Mul ei ole enam eriti teismelisi tuttavaid ja lapsi ka nagu pole. Kuid mulle tundub, et ajal, mil tehakse kampaaniaid Aafrika lastele läptoppide saatmiseks ja tasuta internet lööb igal sammul ninna, pole raudselt olemas tatikat, kes internetipiraatlust ei oskaks ja endale kogu maailma muusikat niisama lihtsalt kõvakettale tõmmata ei suudaks.

Sõbranna rääkis, kuidas ta oma vanaisale mp3-mängija olemust seletada proovis. Vanaisa ei saanud aru. Mille peal see muusika siis on? Digitaalajastu oli tema jaoks olulise, materiaalse väärtuse täiesti kaotanud. Mp3-faili ei saa karbist välja võtta, talle ei saa pai teha, ei saa heldinult vaadata ega riiulil aukohale seada, temaga eputada. Peale selle on tal tobe nimi, mp3. Emmpeekolm.

Mul on väga naljakas mõelda, et mina, noor inimene, sellist vanapeeru nostalgiat siia praegu kirjutan. Kunagi näitan lastele oma vana walkmani ja nad naeravad mu üle. Paras mulle. Aeg läheb kiiremini, kui me ette kujutada suudame.

Jumaliste ny turpa kii..

2009-02-16T17:52:00.015+01:00

Soomlased on vist iseloomu poolest äratuntavam rahvas kui eestlased. Konkreetsem, üldistatavam. Omaette karmides põhja oludes täiuseni laagerdunud. Võib-olla tundub nii sellepärast, et ise eestlane olen ja ennast-omasuguseid kõrvalt ju ei oska näha. Aga võib-olla eestlane ongi lihtsalt igasugune ja täiesti näpuga näidata ei suudagi.

Leidsin koomiksi ropendavast siilist.
On iseloomulik.

Ja on myös ikävä sitä maata, missä tyylikäs kestovitutus on kunnianarvoinen elämäntapa.
Seda ma ei oska kadudeta eesti keelde tõlkida.

Klassikaline blogipostitus ehk mis ma eile tegin

2009-02-07T12:43:00.002+01:00

Ma käisin eile Kristeli juures külas. Kristel tegi muffineid, Mari tegi pirukaid, mina tegin täidetud mune, Astrid ja Jürgen sõid. Kõik jõid punast ja valget veini, Mari jõi mandlilikööri. Siis rääkisime asjadest ja hästi lõbus oli. Kell kaks öösel laenasin Kristelilt mõned eesti-raamatud (emakeelne kirjandus on välismaal elades väga haruldane asi ja oma raamatukogusid tuleb teistega jagada), panin kotti ühe Kaplinski ja ühe Õnnepalu ja läksin öötrammiga koju. Minu meelest on öötrammid väga hea leiutis, nädalavahetusel saab heade inimeste juurde hilisõhtuni jääda ja pole vaja kojusaamiseks taksot tellida või maratoni jalutada.

Hommikul ärkasin üles ilma äratuskellata ja hakkasin raamatut lugema. Ülemise korruse naaber mängis mitu tundi klaveril Chopini asju ja õues tundus olevat ilus ilm.

Elu on ikka lill.

Just a little lovin' early in the morning

2009-02-02T10:27:00.009+01:00

Ma olen hommikuti kuri inimene. Kes minuga kunagi hommikut jaganud on, teab, milline traadipundar ma umbes tund aega pärast ärkamist olla võin. Küüned ja hambad ühesõnaga.

Lugesin üht motiveerivat kirjatükki, mis (nagu mitmed teisedki samasugused) peaks sisendama inimesele, et tahtmise korral suudab too kõike. Konkreetne kirjutis täitis oma ülesannet päris hästi ning nüüd olen teinud endale tegevusplaani normaalseks päevatarbimiseks. Vara ärgates jõuab tegelikult palju teha.

Taavi on hea poiss, ta toob mulle nüüd hommikuti teed. Ja läpaka voodi kõrvale. Mulle meeldib kange roheline tee ja hommikuti ajab see une päris edukalt piisavalt kaugele, et mitte märkamatult kahe sekundiga uuesti uinuda. Niimoodi on need ärkamised isegi päris mõnusad, sooja teki all sooja teega ja esimesed asjalikud asjad saab teha ilma voodist välja tulemata. Pluss see hindamatu aeg koos maailma asjade arutamiseks, plaanide tegemiseks ja niisama uniselt üksteisele otsavahtimiseks.

Maailm oleks palju parem, kui inimesed ei peaks üksi ärkama.

This old world
Wouldn't be half as bad
It wouldn't be half as sad
If each and everybody in it had

Just a little lovin'
Early in the mornin'

See on mingi suvaline jabur video, aga tundub, et Dusty Springfieldi lood on muidu suurte autoriteetide poolt youtubest välja roogitud. Aga kellegi teise versioon sellest laulust ei kõlba üldse, üldsegi mitte. Video alguses on nunnud lambad vähemalt. Tere hommikust.

Elu ilma Gabriela Ferrita

2009-01-30T14:52:00.005+01:00

Kui detsembris olid suured hanged maas ja Eestimaa kinodes tihe programm, käisin Sõpruses animafestivali võidufilme vaatamas. Sealhulgas Priit ja Olga Pärna "Elu ilma Gabriela Ferrita".

Pärast kinoseanssi seisime Tomiga kahekesi Vabaduse Väljakul Söögiplatsi ees ja närisime õhtuse nälja kustutamiseks burgerit. Üle tee, Tallinna Inglise Kolledži ees, oli end hange kinni kiilunud lõõtsaga trollibuss. Sõitis edasi, sõitis tagasi. Edasi ja tagasi. Hangest välja ei saanud. Mõned reisijad olid isegi tagant lükkama läinud, valdav enamus istus aga bussis soojas.

Lõbustavale vaatepildile oli Söögiplatsilt hea vaade. Troll sõitis hanges edasi, troll sõitis hanges tagasi. Edasi ja tagasi. Edasi ja tagasi.
"Heh," nentis meie kõrvale järsku tekkinud seltskonnast võõras noormees ja hammustas juustuburgerit. "Nagu Priit Pärna filmis kohe."

Vaatasime teda mõistva näoga. Oli küll.

Ebakompetentne

2009-01-26T18:25:00.003+01:00

Võrreldes iseendaga neli aastat tagasi, olen ma hoopis teistsugune inimene. Ma ei mõtle seda täiesti isiklikus plaanis ega hoopiski mitte prioriteetides, vaid maailmaga suhestumise ja suhtlemismeetodite mõttes.

Noor inimene on reeglina ebakompetentne. Ma ei mõtle rumalust, mõttelaiskust ega labast nõmedust. Noorel inimesel ei ole veel seljataga kogemustepagasit ning tema ettevõtmised on talle uudsed ja esmakordsed. Ta saab toetuda teiste öeldule-tehtule ja vanemate nõuannetele. Et aga üldse kuskile trügida ja vanade kaladega veidigi konkureerida, tuleb tal olla ülbe ja oma ebakompetentsust varjata.

Ebakompetetse inimese esmane reaktsioon probleemile on vabalt valitud järjekorras kolmefaasiline:

- Mina ei ole süüdi! (Süüdi on tema!)
- Teistmoodi ei saagi teha!
- See ei ole minu asi!

Appi kui palju ma neid asju otseselt või kaudselt ikka öelnud olen. Ebakindel oma tegudes, tunduvad kõik ettepanekud, küsimused ja parandused paljastava süüdistusena - sa ju ei tea, mida sa teed! Ja tegelikult ei teagi. Võtab mitu aastat aega, et inimene hakkab oma valdkonnas piisavalt suurte silmadega ümberringi toimuvat aduma ning suudab oma tegude eest ka sõna ja teoga vastutada. Alles siis saab asjadele läheneda konstruktiivse skeemi kaudu:

- Kas see on probleem?
- Milles on probleem?
- Kuidas seda kõige parem lahendada oleks?

Tunnistan ausalt, et olen veel nii noor ja roheline et kipun pahatihti probleeme lahendama ilma, et nende eksisteerimises üldse veendun. Sageli on katki hoopis mõni teine asi kui see jublakas, millega ma mõne hirmhõivatud inimese juurde kurtma jooksen.

Mul on ammusest ajast üks huvitav ja õpetlik lugu.

Töötasin peale keskkooli lõpetamist turismifirma broneerimiskeskuses. Oma keeleoskuse tõttu komplekteerisin reise soome klientidele - telefoniteeninduse ülalpidamiskulud Tallinnas olid umbes neli korda väiksemad kui sarnase teenuse teostamine mistahes Soome linnas. Vahel said kliendid aktsendi järgi aru, et teenindaja nendega samast rahvusest pole, vahel aga sain kuulda kergendunud ohkeid, et lõpuks ometi on päriselt soome keelt kõnelev operaator toru võtnud.

Tollal oli broneerimissüsteem veel tekstipõhine. See tähendab, et reisidetailid tuli süsteemi sisestada mitte hiireklikiga valikmenüüdest, vaid klaviatuuriga tähti, numbreid ja komasid ridadele söötes. Juttu tuleb mulle saatuslikuks saanud broneeringureast O,,OT,QJ.

Kliendiks oli noorusliku häälega naisterahvas, kes soovis sõita suvisel kõrghooajal laevaga Helsingist Saksamaale Rostockisse, võttes kaasa oma sõiduauto, mehe, sõbranna ja sülekoera.

Kuna telefoniteenindajad teenivad igasugused boonused välja müügitulemustega, on oluline tasemenäitaja see, kui mitu kliendi kõnet sa tunni jooksul vastu võtta suutsid. Seetõttu tasus broneeringuid kiirelt teha ning nobedamate näppudega teenindajatel oli töntskäppade ees suured eelised (mis hiljem, kerge koolitusvaeva tõttu kasutusele võetud klikitava kasutajaliidese lisandudes põhjustas koodipõhise broneerimise range keelustamise, tolle kaudu oleks saanud umbes kaks korda kiiremini kliente teenindada).

Ühesõnaga - nagu juba harjunult kombeks, lõin kliendi päringu tema tellimisega paralleelselt sisse ning teostasin serverilt päringu soovitud kuupäevadeks. Laev, mis toda liini seilas oli nimega Finnjet ning tolle kajutitest oli vast viis tükki võimaldatud loomareisijatele broneerimiseks. Arvestades meie põhjanaabrite allergiaid, oleks tavakajutis ühe reisi teinud kutsikas tõenäoliselt ka pärast põhjalikku koristamist järgmistele kruiisijatele surmavad astmahood võinud põhjustada. Tollel kuupäeval näis laevas vaba ruumi kenasti olevat ning koeraga reisijale sobivaid kajuteid oli samuti vabalt saada.

Kinnitasin kliendile kohtade olemasolu ning küsisin kiirelt ka isikuandmed, et sujuvalt broneering ära teha. Samal ajal reisitingimusi ning väljumisaegu selgitades lõin sisse broneerimiskoodi B ning oleksin peaaegu poole lause pealt vait jäänud, sest ilmselgelt õigesti koostatud reis andis tulemuseks ühe suure ja kurja errori. Palusin kliendilt hetke aega "broneeringu korrastamiseks" ja jõudsin selgusele, et REISIJAKVOOT oli päringu kolmandal leheküljel (mida ma muidugi lugeda olin unustanud) ning too oli omadega nulli oli läinud. Haruldane, aga kõrghooajal ikka juhtub.
Ehk siis vabu kajuteid oli küll, samas reisijaid oli neis kajutites üle keskmise tihedalt. Suvine aeg, reisivad suured pered. Et pärast mitmekordset (ennatlikku) kinnitust broneeringu eksisteerimisest polnud (minu meelest) enam võimalik oma sõnadest taganeda, keerutasin kokku mingi jutujätku selleni, et kui te soovite koera endaga KAJUTISSE võtta, siis lubage teile tagasi helistada, praegu on koer broneeritud koerakennelisse (milline tegelikult laeva peal ka olemas oli), aga kajutitega on praegu väikene segadus. Naine kiljatas muidugi hüsteeriliselt, et tema printsikene külmub sääl puuris kringliks ja otse loomulikult peab ta ööseks teki alla kaissu saama. Et see paganama kvoot oli täis saanud, polnud mul võimalik talle broneerida ei tekikohta ega kajutit, kinnitusnumbri saamiseks lõin broneeringu läbi ainult koerale ning kõne lõppedes helistasin kiirelt administraatorile, et sellest tobedast kvoodist lahti saada. Vahel on kvoodid tehtud varudega ning neid saab venitada, konkreetne juhtum aga polnud selline. Kuidagi suutsin vähemalt selle kajuti broneerituks susserdada - alla viieaastased lapsed ei läinud reisijakvoodi sisse ning lõpuks oli mul broneeringunumber koerale ja imikule neljases loomakajutis koodiga QJ. Palju õnne.

Et klient aga kohest tagasisidet ootas, helistasin ning ütlesin veidi aega minevat, kajuteid tõstetakse parasjagu ümber ning kohe kui asi paigas, helistan tagasi, järgmine kord olen tööl järgmisel esmaspäeval, muretsemiseks polevat põhjust, sest väljumine on alles kuue nädala pärast ja mingid vabandused veel, miks ta muretsema ei peaks.

Järgmised nädal aega saatsin sellele väljumisele umbes veerandtunniste vahedega päringuid, ega kuskilt mõni taevane ime mõnd vaba kohta pole tekitanud. Ei olnud. Ei olnud. Ei olnud. Palvetasin, et klient kogemata mõnele teisele teenindajale ei helistaks ja teada saaks, et tema broneeringuga reisivad laps ja koer. Ja siis oli üks koht. Ja teine. Ja tuli ka kolmas. Ja mul oli lõpuks broneeringus kolmese kajuti koodirida OT, lisatäpsustusega loomadele - QJ.

Helistasin kliendile tagasi ja ütlesin et juhei, teie koerale vabanes kajut, õnnitlen, saadan e-mailiga broneeringukinnituse.

Paar nädalat hiljem broneerimiskeskuse nädalakoosolekul luges ülemus pidulikult ette positiivse tagasiside kliendi poolt, kus umbes A4 formaadis ülistati minu head teenindusvalmidust, sõbralikkust ja osavõtvat suhtumist, lisaks suuri kiidusõnu Eesti broneerijatele ja materdavaid võrdlusi Soome muidu depressiivse teenindusega. Mõtlesin et vajun maa alla, aga jäin kahjuks siiski maa peale. Sellist feedbacki polnud meie osakonnas veel keegi saanud ja kolleegid vaatasid punnis silmadega, mis lisateenused ma kuidas tollele kliendile küll saanud olin.

Asi oleks ohutult lahenenud, kui oleksin julgenud kliendile tunnistada, et tegin vea. Tõenäoliselt oleks ta olnud pettunud, aga oma plaanid kiirelt ümber mänginud.

Asi oleks olemata jäänud, kui ma poleks juba alguses ennatlikult kliendile broneeringu kinnitust hõisates rängalt näkku valetanud.

Aga klient poleks kunagi midagi kirja panema hakanud, kui poleks olnud lahendamist vajavat probleemi (õnneks ta ei teadnud, KUI suurt probleemi), mille lahendus talle tema meelest lisajamamiseta personaalselt kandikul kätte toodi.

Keegi ei pane kunagi tähele inimest, kes kõik alati õigesti teeb. Roosid ja rüütliseisus lähevad sellele, kes oma (tekitatud) probleemid auga ära suudab lahendada. Kuivõrd pekki ta selle algselt keerata suutis, ei olegi enam oluline.

Ma arvan, et see teema on praegu muidu ka aktuaalne.

Avalikust arvamisest

2009-01-25T10:11:00.004+01:00

Andsin ühele ajalehes töötavale sõbrale "intervjuu" sellest, kui fuckedup välismaal tööd leida on. Ehk siis tegelikult halasin oma töötust ja pankrotti. Temal oli teemaks muidugi majanduslangus ja eestlaste hetkevalmidus iga vähimagi vihje peale tormata Soome hotelle koristama ja Norra palkmaju püstitama.

Mäletan kuskilt Ilmar Raagi repliiki, et filmi "Klass" režissöörina tõusis ta meedia silmis psühholoogidest kõvasti arvestatavamaks autoriteediks koolivägivalla alal. Näib, et nii asi toimibki. Reporteril on lugu vaja ning lihtne on küsida mõnelt (sõbralt), kes tema meelest midagi öelda võiks. Too ütlebki mingi sisetundel (või muudel skepsistel) põhineva arvamuse ja püstitatud tõde on trükivalmis.
Õnneks läks minu joginast artiklisse vaid lause, ülejäänud tekst pärineb siiski tööturuameti ja teiste asjalike allikate suust.

Sest ei ole ma veel väikest varvastki liigutanud, et päriselt endale tööd hankida, majanduslangus või mitte. Magistratuur on pooleli ja täiskohaga kool on kaelas. Mitte midagi ma ei tea sellest asjast :)

P.S. Tegelikult mure selles, et ma nägin unes, kuidas ma ühele ajalehele jutustasin selle kohta, kuidas ma olin meelelahutustööstuse promootorina viinud Levikasse jooma täiskoosseisus ansambli Queen. Sest sõbrannal oli lugu vaja ja leheruum oli täitmata. Minu stoori oli muidugi ülimalt kahvatu mõnede teiste valvejoodikute läbielamistega võrreldes ja pärast oli mul väga häbi, et säärane pisike sündmus üldse meedias kajastust leidis.

Targu talita ehk tagurpidikäik tarbimisrattale

2009-01-13T19:12:00.001+01:00

Tegin algust sellise tänuväärt personaalprojektiga. Olgu mul jõudu seda ka edaspidi dokumenteerida.

Pori ja penid

2009-01-05T13:18:00.002+01:00

Alani ja Irina juures aastavahetuspeol tõmbasin loosikastist kaks uusaastalubadust: "read more" ja "start being superstitious". Esimesega on jõulukinkide sisu arvestades hästi läinud.

1) "Minu Alaska" on noore tüdruku päevik sellest, kuidas ta mitu aastat järjest Alaskal koertelaagris talitajatööd tegi. Müts maha selle tüdruku ees, Maria Kupinskaja, sa oled vinge naine. Lisaks sellele sa kirjutad hästi, su tekstil on sisu. Mul on nii väga kahju, et su raamatule korralikku toimetust ei tehtud. Komad, sõnad, trükivead ja viperused. Petrone Print, häbi-häbi-käbi.

2) Mihkel Raud kirjutas raamatu iseendast. Oma noorusest. Mees on üldse raske olla. Sa pead ennast tõestama naistele, sa pead ennast tõestama meestele. Sa pead olema cool, sa pead olema rockstaar. Mihkli raamatus ei ole naisi. Võinoh, on, aga mitte päris tegelastena. See on karmide meeste karm maailm. See, mille eest emad oma tütreid hoiatavad. See, kus naistele on ruumi vaid unistusena.
"Musta pori näkku" oli päris köitev lugeda. See on ajalugu, see on äratundmine. Mihkel Raud on mu koolivend. Juba kakskümmend aastat enne minu aega olid needsamad õpetajad neil hammaste vahel. Enamik joomist ja tegevust käib Tallinnas, nendel tänavatel laaberdus ka minu noorus.
Lisaks on see raamat aus vaade ühe mehe mõtetele. Otsekohene ja aus, samas piisavalt intelligentne ja irooniline. Muidugi ka parajalt ropp ja rabe. Mehed on ikka ägedad.

Õnneks oli 15 kg mu lennukipagasist samuti kirjandusliku kaaluga, mis annab lootuse uusaastalubadustest niipea mitte taganeda.

Lubadus

2008-12-22T13:32:00.004+01:00

Uue aasta jaoks tehakse lubadusi sellepärast, et inimestel ongi ainult pühade ajal aega mõelda selle üle, kuidas nad elavad. Mina sain kolmapäeval oma põhilise eneseületamise ja sügisprojektiga ühele poole, panin jalad seinale ja nüüd proovin järjekordselt saada rohkem selliseks inimeseks, nagu ma olla tahaksin.

Nüüdsest, vana aasta lõpus ja uuel aastal:

- Ärkan hommikuti varem. Mitte tegemiseks, vaid lihtsalt, elamiseks.
- Kuulan üksi kodus olles kõvasti muusikat.
- Loen neid raamatuid, kus on kirjas elatud elu, igavene armastus, müstilised legendid, uskumatud seiklused ja suured mõtted.
- Õpin uuesti klaverit mängima. Vähemalt mõned lood.
- Unistan. Palju.
- Räägin inimestega.
- Võtan kassi ja teen talle pai.

Ehk siis: proovin tavalise logelemise, enesetõestamise, tõmblemise ja pabistamise asemel rohkem omaenese väikeses mullis ringi vaadata. Minu maailm on ju ilus.

Tingel tangel

2008-12-15T18:22:00.002+01:00

Ma sain sünnipäevaks tšehhikeelse Harry Potteri. Raamatu. Viimase osa. Hakkan nüüd sõnaraamatuga teda veerima. Juhei.

Kontrastide ööpäev

2008-11-29T20:48:00.004+01:00

Pimedate Ööde Filmifestivali avamine "Tallinna suurimas restoranis" Mercado oli päris viisakas. Õnnestunud avatseremoonia üle tunti rõõmu ja saksofon saatis mind sambas ja fokstrotis. Õppisin ära elementaarse rumbapromenaadi ning keerutasin palju ja kiirelt.
Hommikutunnid leidsid mind Kolme Lõvi tantsupõrandalt. Mängis t.A.T.u. ja mingi jook maksis 15 krooni.
Vahepeal oli see Argentiina Shiraz, mida Levikas müüakse. Ta on hea. Joodav. Hea. Jah. Teine korrus on ka okei. Ah, ja Balti jaama tšeburek.
Sain kaua magada. Käisin linnas ringi, tegin festivali. Jõudsin staapi. Mõõtsin nüüd kõige lõpuks kingakontsad üle - 10 cm. Pole ime, et natuke valus on.

Pildistused

2008-11-25T17:03:00.002+01:00

Mu kaamera hakkab tasapisi seniilseks jääma. Unustab vahel pilte ära ning autofookus ei taha alati oma tööd teha. Täna oli põhjust palju pilte internetti riputada.

Siin on väike PÖFFi seltskonnakroonika ja paar paremat kaadrit Tallinna lumest.

Kui ma kunagi rikkaks saan, ostan päris fotoaparaadi.

Tsitaat

2008-11-23T01:44:00.001+01:00

Kui tänav on vaikselt valge
On sadanud jälle lund
Ma tiirutan läbi linna
Ka täna ei ole mul und
Need jäljed on minu jäljed
Ja ärkajad magavad veel
Ma tiirutan läbi linna
Tuul juhatab mind mu teel

Liimitu moment

2008-11-22T14:27:00.006+01:00

Ma olen neli päeva järjest Viru Keskuses pooleööpäevast valvet pidanud. PÖFF läks lahti, piletid läksid müüki. Inimesed on segaduses. Mina olen festivalivalvur. Alguse asi, et inimesed ei tea veel oma tööd. Ise tööd teiste eest ära teha ei tohi. Istun nurgas ja heegeldan. Mul on kolm vabatahtlikku abilist, kes varsti kõik ilma järelvalveta oma õlule võtavad. Siis imbun kinno. Igaveseks.

Õhtul käisin sõbraga Ilmataris tantsimas. Tellisime Agnese ja Gabrieli. Agnest ei olnud, jõime Gabrieli. Laest tilkus vett. Teises lauas istus veel üks tuttav. Aknast paistis Stenbocki maja nagu mõni teine dimensioon.

Hommikul läksin vara jälle valvepostile. Kõndisin Viru väljaku poole ja paks lumi oli maas. Inimesi ei olnud kuskil, linn magas end reedeõhtust välja. Päikesetõus tegi taeva õrnalt punaseks ja vaikus oli päris kõvasti kuulda.

Ma pole ammu enam homse päeva peale mõelnud. Ei planeeri. Ei pabista. Jube rahulik on niimoodi. Asjad juhtuvad, ma elan hetkes. Hea on, eksole.

millest me kõik unistame

2008-11-10T19:39:00.001+01:00

nägin täna hommikul Jürgenit
istus teine akna all
konjaki ja kaaslastega

sain
suudluse läbi aknaklaasi
viltuse valsi
ning raamatu armastusest
autori illustratsiooni ning allkirjaga

igal naisel peaks olema luuletaja
enamasti piisab ühest mitmele
ja teisel võib olla neid palju

ega nendega olla ei saa

aga neid peab olema
selle jaoks
kui lähed parasjagu
Kultuurkapitalile aru andma
et tegid midagi ebakultuurset
just siis on hea
kui teele jääb sõber
kes juba kella üheteistkümneks hommikul
on sind konjakist kauniks joonud
ja kellele meeldib su kleit

hiljem lennujaamas
anti mulle ankeet
kus sai teha ristikesi kastidesse
mõtlesin sügavalt
kas kirjutada riimis
et nende kohvik on kallis
ent põrandad puhtad

minu luule on ammu roostes
kirjutasin lihtsas eesti keeles
õnneks on Rooste
kes kirjutab

Saame kokku Tomi juures

2008-11-07T13:00:00.007+01:00

Ühes Vonneguti raamatus on vend ja õde, Elisa ja Wilbur, kes üksteise lähedal viibides muutuvad geniaalseteks, sulanduvad üheks üli-inimeseks ja teevad üleloomulikke asju.

Ma olen üle pika aja jälle korraks Tallinnas. Trallinnas. Tidilipomm.

Eile öösel istusin kella neljani Tomi juures, vaatasime Youtubest Potter Puppet Palsi ja avaldasime suuri arvamusi. Mõnede sõpradega tekib vahel selline geniaalne state of mind, kus räägitakse, vastatakse, kuulatakse, öeldakse ja lõpuks tekib kogum täiesti enneolematut väljaöeldud mateeriat, mille peale kumbki üksipäini elusees ei tuleks. Kui tavaline vestlus areneb vahelduva nõustumise ja eitamise, mõtete vastandumise, täpsustamise ja muu konstruktivismi kaudu, siis vahel tekivad inimeste vahele mingid inspiratsioonikanalid, mis mõlemapoolset sisendit imades lihtsalt meeletu hooga mingi tundmatuse suunas mõtlema suunavad. Ja kui kõik on välja öeldud, avastate, et mõtlesite välja uue olümpia-ala, aidsiravimi, telesarja formaadi või järjekordse elu mõtte.
Selline suhtlusformaat on väga vabastav, ei pea seletama, mida sa ühe või teise asjaga öelda tahtsid või mida täpselt mõtlesid. Kõik mõtted lähevad ühisesse kasutusse ja ei ole vahet, kes mida ütles, mõtles või öelda tahtis. Ja see on jube ilus usaldus, teisel inimesel oma mõtteid mõelda lasta.

Ma olen õnnelik inimene, et mul selliseid sõpru on. Ja mitte üks, vaid lausa mitu. Teate küll, koer tunneb koera jne. Ma ka magneteerin endasuguseid friike.

Lisaks viikisime napilt mustlaselu kõrgliigas kolimiste arvu statistikaga. Tulemused olid järgmised:
Johanna: 17 kolimist, 5 riiki, 7 linna.
Toomas: 18 kolimist, 3 riiki, 7 linna.

See on natuke hirmus. Have a Weird Al:

Täna jälle me joome bensiini

2008-11-01T21:13:00.003+01:00

Dialoog.

Johanna: Dobrý većer, prosím, máte ee... co to je.. ee.. battery? Patarei?
Vietnami poemüüja: (kehitab õlgu)
Johanna: Bätarei? Batterey? Patarei? Patarei noh!
Vietnami poemüüja: (vaatab juhmi näoga)
Johanna: Oeh. Taavi, kuidas tsehhi keeles patarei on?
Taavi: Maidea. Proovi inglise keeles.
Johanna: (teeb näpu suus märjaks ja teeskleb särtsu) Elektrisitii, elekter, vooluallikas noh?
Vietnami poemüüja: (raputab pead)
Johanna: (leiab leti kõrvalt lõpuks patareid üles) To je patarei.
Vietnami poemüüja: To je Panasonic.

P.S. Tsehhi keeles patarei on baterie.

Siuke elu

2008-10-22T13:45:00.008+02:00

Ilmad on kahtlaselt suvised. Hommikuti lähen kooli läbi pargi ja päike paistab mulle silma. Jopega on palav ja inimesed istuvad muru peal. Täna on vist jahedam.

Mu käsi hakkab tasakesi juba ära paranema. Nädal aega olen arvutis üheksa näpuga trükkinud, vasak nimetissõrm kohtus eelmisel neljapäeval suuremat sorti peitliga. Puutöö on tore, see on mulle väga meeldima hakanud. Praegu käivad treipingi vahel kordamööda kaks nukku, üks käpikupea ja üks marionett. Mõlemad on armsaks saanud juba ideena klotsi sees. Ma arvan, et seda klotsist asjadevõlumise oskust tahaks lausa kõrgema leveli peale arendada.

Lisaks nikerdamisele olen tasakesi suutnud liikuda oma kunagiste joonistusoskuste taastamise poole. Esmaspäeviti on siin neljatunnine maraton inimanatoomia sirgeldamises. Üleeilne gigaformaadis soperdis hakkas juba õrnalt miskit inimahvilist olendit meenutama. Mul on hea meel, et siin vanakooli asju tehakse. Pikslid ja vektorid on lahedad, aga pliiats ja paber on tegelikult ikka oluliselt coolimad. Omal moel.

Paar korda olen teatris käinud. Prahas on palju väikeseid ekspressiivseid rühmitusi. Nad teevad päris vahvaid asju. Ootan seda aega, millal ma keelest aru saama hakkan.

Ja tuleb välja, et mulle väga, väga meeldib W.A. Yankovic (vt. 1:39).
<3

Telefonica

2008-10-13T19:47:00.004+02:00

Läksin täna hommikul postkontorisse postipakile järele. See polnud mul esimest korda minna, juba rutiinne protsess, seega ma minekust rohkem ei jutusta.

Aga huvitav oli see pakk, mis mulle saadeti. Samasugune sinine kast nagu eelmiselgi korral. Järjekordne juhtum sarjast seiklused internetifirmaga O2. Progress on olnud keeruline ja aeganõudev, ent lõpuks ometi tulemusrikas. Selguse huvides teen kronoloogilise nimekirja kuivadest faktidest.

1) Üürilepingust ilmneb võrguühenduste valik O2 või ühe kaabeltelevisioonifirma teenuste vahel.
2) Esimene visiit O2 esindusse kaubanduskesuses Palladium. Neiu Kristyna võtab minu isikuandmed, annab kaheleheküljelise lepingu ning paneb mulle südamele, et lõplikuks ühenduseavamiseks on ilmtingimata tarvilik registreerumine migratsiooniametis. Luban järgmise nädala alguses paberid korda ajada ning siis Kristyna telefonikõnet ootama jääda.
3) Viin esmaspäeval O2 esindusse oma uppumisloa (vt. eelmine postitus migratsiooniametis väljastatavate paberite kohta). Kristyna ei ole tööl, ent pika seletamise peale suudab tema kolleeg Lenka aru saada, et nimetatud paberitest tuleb tema kolleegile koopia teha. Lenka kopeerib tunnistused ning unustab selle kõige olulisema dokumendi koopiamasina vahele.
4) Lähen järgmine päev oma tagasiandmata paberit nõudma. Härra Michal helistab Lenkale ning ilmneb, et tõesti tõesti, minu dokument on kuskil riiulis peidus. Saan oma paberi jälle passi vahele panna
5) Ühel pärastlõunal saan O2 tehnikutelt telefonikõne, leppimaks kokku kellaaega, millal nende tehnik saaks korterisse liini kontrollima tulla. Lepin õnnelikult kokku kellaaja teisipäeva õhtuks.
5) Kuna vahepeal ei ole Kristyna lubatud telefonikõnet tulnud, lähen ise asja uurima, kas minu dokumendid olid piisavad minu Tsehhis viibimist tõendama ning et kas lisaks tehnikusaatmisele ka tegelikult nende poolt teenus avatakse või mitte. Michal uurib ja puurib andmebaasi ja palub kõik dokumendid uuesti esitada. Kui mul palutakse uuesti tehniku visiidiaeg valida, hakkan põtkima ning väidan, et mul peab leping juba eksisteerima ning tehnik on kokku lepitud. Michal ei usu ning palub mul kodust vana leping tuua, tema vahetus praegu lõpeb, ent lubab mulle järgmisel päeval helistada.
6) Toon kodust lepingu ning jõuan tagasi Palladiumi keskusesse. Annan juba tuttavale Lenkale oma lepingu ja palun Michali jaoks koopia teha. Lenka kopeerib lepingu ning annab mõlemad lehed mulle segaduses näoga tagasi. Seletan pikalt, et koopia peab neile jääma ja tema kolleeg Michal tahab seda näha. Lenka noogutab ebalevalt ja paneb paberid leti alla.
7) Et Michal mulle järgmisel päeval ei helista, lähen uuesti Palladiumi keskusesse palveretkele. Minuga tegeleb praktikant Ondrej, kes lepingunumbri andmebaasist minu andmed leiab ning ütleb et kõik on korras. Sunnin teda veel paberilehele allkirja andma, et tehnik on tõepoolest teisipäeval kell 17.15. Ondrej kirjutab alla.
8) Kahtlusepisik ei anna minus asu ning põikan läbi ühest teisest O2 kontorist, kus tütarlaps ütleb mulle, et paber minu käes ei ole üldse leping, vaid kliendiregistratsioon, millega O2 saab loa minu isikuandmed oma andmebaasi registreerida. Sellest hoolimata väidab neiu, et minu internetiühendusega on tegelikult kõik korras ja ma ei pea üldse muretsema, mis siis et mul allkirjaga lepingut ei ole. Tema seda kahjuks mulle trükkida ei saa, kuna lepingu on algselt sõlmitud teise töötajaga.
9) Esmaspäeval helistab mulle Michal, kes räägib sama jutu - leping on tegemata ning minu käes on ainult registratsioonileht. Mind palutakse järgmisel päeval Palladiumisse lepingut allkirjastama.
10) Lähen Palladiumisse ja annan uuele paberile allkirja. Samuti palub Michal mul valida aeg tehnikuvisiidiks. Valin uutest valikuvõimalustest neljapäeva.
11) Saan postkasti teatise ja käin postkontoris O2 modemi järel. Saan paki viisakalt kätte, ilma probleemideta.
12) Järgmisel hommikul saan telefonikõne O2 tehnikutelt. Minu käest küsitakse, millal mul oleks aega nende tehnikut vastu võtta. Naeruhoogu alla surudes soovitan neil tulla neljapäeval. Aitäh.
13) Teisipäeval tuleb tehnik ja avab telefoniliini. Sunnime teda ootama ja tammuma kuni modem juhtme ja arvuti vahele ühendatud saab ja tõepoolest Google ekraanile tuleb. Meil on internet, super.
14) Kolmapäeval sõlmin püsiva mobiililepingu ja lülitan oma kõnekaardi hajameelselt välja. Hiljem vana SIM-kaardi pealt telefoninumbrit otsides avastan, et neljapäeva õhtupoolikul on tundmatu number mulle vastamata kõnesid teinud. Nojah, viisakas oleks olnud neile kahele tehnikule vähemalt teed pakkuda.
15) Nädalavahetusel kolime korterisse sisse. Postkastis on uus pakiteavitus ja arvuti ei võta internetti taha. Väikese pusimise peale saab asi uuesti vana modemi peale tagasi häälestatud. Internet töötab, kuid teise tuppa väga hästi ei levi.
16) Täna viisin teise modemi Palladiumisse tagasi. Michal naeratas arglikult ja küsis, kas Tallinn on Eestis või. Ma loodan et ma niipea sinna tagasi minema ei pea.

Protsess

2008-10-01T11:25:00.007+02:00

Kui Josefine K kodakondsusametisse jõudis, olid järjekorranumbrid juba võetud. Õues parvles sadade kaupa mustlasi, suitsud näpus ning pikkades koridorides kõndisid närviliselt edasi-tagasi vankritega noored emad, mobiiltelefon kõrva ääres.

See on juba teine kord kui ma Eesti EU-liitumise üle südamest õnnelik olen. Esmalt päästis see mind soomelaevade pikkadest migratsioonisabadest, seekord võisin endale lubada seda luksust läbida kaks korrust "third counties" teeninduslette kiirel sammul ning võtta järjekorranumber kolmandal korrusel EU-riikide registratsiooni. Mis küll ei tähendanud, et kõik edasi lihtne olnuks.

Eesmärk: saada registratsioonipaber, millega avada uude koju internetiühendus ning vormistada ühistranspordikaart.

Esimene samm. Palju passifotosid (erinevatel andmetel läheb vaja kolm kuni seitse). Flora kaubanduskeskuse fotopoest juhatatakse mind mööda tänavat edasi. Nii umbes 200 meetri pärast ongi fotopood, kus passifoto küsimuse peale viibatakse käega mind teekonda jätkama. Jalutan ca kilomeetri edasi, seejärel naasen oma linnakaardi ja õnnetu näoga fotopoodi, kus naine pärast väikest kõhklemist on nõus: "No olgu, ma siis teen sust pildid ära." Ma arvan et nii jubedat pilti minust varem ei ole eksisteerinud. Mul on seljataga helesinine läikiv plakat, vasakul minu nina ees ripub väike välguvihmavari, mis ninast paremale tugevad varjud jätab ja fotoaparaadi väike välk muudab silmaalused siniseks nagu kehval, aga jonnakal poksijal. Maksan selle jubeduse eest ilmset ülehinda, aga kuskile bürokraatiapaberite vahele pole eriti vahet, millist pilti panna.

Teine samm. Leida migratsioonibüroo ja sealt sobiv teenindaja. Veelkord tänud Euroopa Liidu eest. Lugesin netist, et viisavajadusel tasub sinna ukse taha kella 5-6 paiku hommikul ootama minna, siis on lootust kell pool kaheksa uste avamisel endale järjekorranumber saada. Hiljem... ei saa. Mistahes juhised on loomulikult tsehhi keeles. Numbreid saab võtta kuut või seitset erinevat sorti, kõige pikem ooteaeg on infolauale. Võtan selle sildi, mis loogika järgi registreerimisele viitab ja ootan kolmveerand tundi. Leti ääres saan tsehhi keeles sõimata, et olen vale vormi ära täitnud ja saadetakse uut numbrit võtma. Inglise-saksa-venekeelsed vestluspakkumised jooksevad liiva. Võtan uue numbri ja ootan veel tunnikese.

Kolmas samm. Taotlen elamisluba. Järgmine suurte prillidega tädi hoiab peast kinni, sest olen tema meelest valesse kastikesse risti teinud. Taotleda tuleb PÜSIVAT elamisluba, mitte ajutist. Proovin seletada, et minu info järgi saab püsivat taotlust esitada alles pärast kolmeaastast viibimist, ent pastakas surutakse mulle kätte ja annan allkirja ristimuutuse kohta. Seejärel täidan ära informatsiooni oma vanemate kohta (käte ja jalgadega vehkimise peale saan teada, kuidas isa aadressi alla tsehhi keeles "surnud" kirjutatakse) ja panen samamoodi kirja, et abikaasat ja lapsi mul ei ole. Siis teeb tädi kõigist minu kotis leiduvatest dokumentidest koopia, (üürilepingul juhuslikult üürniku allkiri puudub, teen tädi kisa peale oma pookstavid sinna lõppu, lootusega et JMV näeb ka pärast tsehhidele äkki välja natuke nagu TK) ja ärandab täielikult selle paberi, mis mulle koolist õpilaspileti taotlemiseks anti. Üks minu uppunud näoga foto võetakse ka ära. Igale võimalikule paberile lüüakse neli erinevat templit (tädil on neid kokku ca 15 tükki) ja viimaks saan ühe tsehhikeelse A4 paberi endale. Saan aru, et pean kuu aja pärast tagasi tulema ja ehk on siis paberid valmis. Sobib, elamisloaga saan taotleda auto tänavaleparkimiseluba. Aga minu registratsioonitõend? Võtan nüüd numbri infolauda ja igaks juhuks eelmise tädi juurde tagasi. Ja ootan.

Neljas samm. Registreerun. Eelmise tädi juurde kõlab number enne kui infosse. Olen vahepeal temale sobiva paberi ära täitnud, seda nähes aga hoiab ta kahe käega oma keemilisi lokke ja teeb soiguvat häält, seejärel näitab näpuga, mis tema meelest valesti täidetud on. Aadressist puudub linna nimi ja mida kuradit tähendab "Kuusik" selles "provider of accommodation" lahtris ja kuidas seda üldse hääldatakse? Loen talle püüdlikult tsehhidele võimatuna tunduva topeltvokaali ette ja täidan kuulekalt kaks lisa-ankeeti, mida eest laua pealt üldse võttagi ei saanud. Esitan taas kopeerimiseks kõik passid, haigekassakaardid ja muud kassitõendid mis mul üldse olemas on ning kirjutan tähthaaval passikoopia äärele tsehhikeelse lause, mis väidetavalt peaks olema nõusolek passi kopeerimisega. Ja panen allkirja. Tont teab, millele. Nüüd lähevad tädil silmad särama, kleebib mu õudusfilmifotod ankeetidele ja tembeldab oma viieteistkümne templiga nagu žonglöör. Naeratusega ulatatakse mulle minu enese pildiga uppumistõend ja valmis ta ongi. Tänaval avastan, et minu viibimine riigis kestab selle aasta lõpuni, mitte järgmise aasta detsembrini, nagu alguses soovisin. Jama värk, telefonifirmale pidin tõestama oma riigisviibimist vähemalt aasta jooksul.

Aga järjekorranumbreid võtma ma tagasi ei lähe, ei taha, ei suuda.

Ma arvan et see saaga jätkub.
Äkki mõnel hommikul ärgates on mul kuus jalga.

Sügis

2008-09-23T13:55:00.007+02:00

Käisin lunapargis. Vaaterattaga sõitmas. Kogemata juhtus, jalutamisega tulid roostes karussellid lihtsalt vastu. Sellised irvitavate luikedega nagu mõnes Lynchi filmis. Taavi lasi püssiga klotse ja võitis valge mõmmiku. Sahistasime lehtedes ja leidsime kastaneid. Neile tuleb tikkudest jalad teha.
Pühapäeval nägin kõrge mäe otsast tornist väga kaugele. Üles ronimine oli raske, aga seda väärt. Pargis on õunapuud ja nende küljes punaseid õunu. Paljud on juba ära söödud, mõned on maha kukkunud.

Nový Smichovi kaubamaja teisel korrusel, WC juures on salatunnel. Selle kaudu saab silla peale. Sild viib üle magistralikanali ümmarguse mäe otsa. Seal ei müüda sulle mitte midagi, sealt on ilus vaade.
Suuremas pargis on kosed ja palju linde. Turistid parki ei satu sest nad ei oska ega julge läbi pargiväravate minna. Enamasti näevad sissepääsud välja nagu kellegi sisehoov. Tuleb lihtsalt teada.

Täna päike paistab. Lähen rulluisutama.

Kõik on uus septembrikuus

2008-09-17T16:28:00.004+02:00

Suvi jäi minust Berliini. Reedel oli seal minu viimane õhtu. Siis oli selline ilm, et särgile tuli juba tagi peale visata. Viisin Tairele koogialused tagasi, mis töö juures viimase päeva puhul inimesi kostitada aitasid ja jalutasin tasakesi oma viimaseid asju pakkima. Sellest töökohast lahkumine oli kummaline. Seal oli tüütu ja vahel raske, samas järele jäi ainult hea tunne. Ja mitte selles mõttes et sealt tulema sai.

Mõned majad minust ida pool elas kunagi Albert Einstein. Maja ees on silt, mis nii väidab. Sada aastat tagasi me oleksime võinud tuttavad olla. Natuke enne sildinägemist korjasin teederemondi kõrvalt asfaldilt üles pika naela. Natukese aja pärast oli juba iga moment seda kuskile minema poetada liiga tähendusrikas. Mul on see vist siiamaani jopetaskus. Natuke aega hiljem tuli päike välja ja tuul puhus esimesi kollaseid lehti puudelt mulle näkku.

Õhtul käisin Rickenbackeris siidrit joomas. See on selline kõige parem linnaäärne pubi, kus igal õhtul on elav muusika, peamiselt kaverbändid, ent väga head. Vanad vuntsid mängivad Rolling Stonesi, Beatlesi ja The Who asju. Vahel niisama, vahel omas võtmes. Selle suve Berliinis on olnud minu parimad muusikaelamused - väikestes kõrtsides, säravate silmade ja ülekeeramata heliga. Kuidas need neli edevat poissi ennast kutsusid, need, kes paljasjalgse solistiga ühel õhtul Aufsturzis esinesid? Või see üllatuslik tasuta jazz-swing-saksofon-jaa-palun-veel esmaspäeva õhtul?

Prahas võttis mind vastu eesti stiilis suvi. Paarteist niisket kraadi ja kerge tuuleke. Pisike korter vanalinnas ja improvisatoorne internet. Guugeldasin meile esmaspäeval uue, pikaajalisema pesa. 75 kõrgete lagedega ruutmeetrit kõrgel kalju peal. Endiselt linnavaatega. Varsti on jälle kolimine. Koolis sain ka asjadega otsa peale, päriselt hakkab pihta alles kahe nädala pärast.

Lootust on. Täna teen pelmeene ja kuulan Placebot.

Blond, blond, blond ja BLOND

2008-09-07T20:36:00.012+02:00

Eelmisel laupäeval sõitsin Berliini ilma linnakaardita sisse. Võtsin bensiinijaama riiulist kaardi ja panin müüjannale nina alla: "Näita, kus me oleme?" Ta ei osanud näidata. Sõbraliku kaaskliendi abiga tuvastasin oma asukoha ja sõitsin koju. Ei pidanud isegi kaarti päriseks ostma. Lihtne. Stiilinäide á la Johanna "alustan orienteerumishobiga pikal meeste rajal ilma kompassita" Mai.

Reedel otsustasin tüütavast tööpäevast hoolimata nädalavahetuseks Prahasse sõita. Hilja sain tulema küll, aga peaks ju enne kella 22 kohale jõudma, eks? Vale.

Blond hetk number üks:
Sõidan siltide järgi lõuna poole, on viited Dresdeni peale, veoautodele ümbersõit Dresdenist, vasakule näitab et Cottbus (kilomeetreid ei jõudnud lugeda, aga eks ta vasakule jääb jah), siis näitab et Wroclav 200 (hmm, tuttav nimi, see on vist see piiripunkt, jah?) ja siis on järsku tere tulemast Poola piirile.
Kujutate ette seda WTF-momenti kui lähed kindla sihiga Praha poole ja järsku oled Poolas? Priceless, mis?
Eks ma olin Calau kandis selle kiirteelt mahakeeramise sildi maha maganud ja naiivses usus edasi Wroclavi poole sõitnud (mis on vägagi Poolas ja tuttav nimi sellepärast et kaks nädalat tagasi sealtkandist mööda sõitsin).

Blondid hetked number kaks, kolm ja nii edasi:
Poola poolt ei sõida õhtul Saksamaale peale paari rekka enam eriti kedagi, maantee on kuiv, sile, väljas veel valge, üksikud autod vuhavad 160 kmh ja lootust on, et eriti üle tunni aja raisku ei pruugi minna (no mingi 100 km mööda sõita, mis see siis ei ole). Gaas läheb põhja ja kaval mõte on Cottbusi linna juurest maha keerata ja otse-maantee Dresdeni peale võtta. Cottbus on aga natuke suur ja väga maantee küljes, järelikult ilma linnakaardita sealt läbi orienteeruda on katsumus. Bensiinijaama otsingutel (siin ei ole neid absoluutselt nii iga nurga peal kui Eestis) näitavad liiklusmärgid, et minu pärisuuna-sõidurada ühtib trammiteega, sõidangi kuulekalt rööbaste peale. Vastassuunas on samuti sõiduridu üks, vastutulevaid autosid hõredalt, ent sihikindlalt. Ja siis - trallaa - sõidab minu sõidurajal mulle VASTU - üllatus, üllatus - TRAMM! Lülitasin vasaku suunatule sisse ja vastassõidureast kuidagi ümber trammi. Filmsi oleks tramminumbri asemel suur WTF olnud.

Trammiteelt maas, keerasin närviliselt esimese loogilise tänava peale, mis paistis metsa vahele minevat, eesmärgiga ruttu välja saada sellest hullust linnast, kus sõiduread vastu trammiliiklust sõitma peavad. Kiirteelt sisseharjunud liigutusega gaas põhja ja vurrrr üle mäe ja - WTF. Välk näkku ja minu ees laiub linnavaade. Ja mina olen just liikluskaamera käest tõenäoliselt trahvi saanud. Kui politseionud pärast sellelt fotolt autonumbrit lugeda proovivad, on roolis väga lolli ja eksinud näoga tütarlaps. Mul oli vist isegi näpp suus suurest segadusest.

Läksin bensiinijaama ja helistasin nutuga mehele et asjad on hirmsad ja nüüd saadetakse sulle Ao tänavale trahvikviitung ja auto võtab kiirteel jube palju bensiini ja üldse paha lugu. Ja sain teada, et meie väikese auto maksimaalne lubatud kiirus 182 kmh. Mina vajutasin Poolast tulles sujuvalt 170 ja mõnel möödumisel vist isegi 190 sellest väikesest suksust välja. Mis ka seletab selle 10 liitrit/100km fenomeni tavapärase 6,5-7,3 asemel. Taavi seda sadat üheksakümmet ei uskunud. Tagantjärele ei usu ise ka. Mina, kes ma endiselt arvan et liiklusmärgid on sihipäraselt tee äärde pandud ja et tasa sõuad, kaugele jõuad. See on juba legend kuidas meie autos on ka tagaistme jaoks turvavööandur, mis kinnitamata rihma peale piiksuma hakkab. Enamasti istub see andur rooli taga või kõrvalistmel.

Prahasse sisse sõitsin sujuvalt, täiesti ilma kaarti vaatamata kodu-ukseni välja. Käsipiduri tõmbasin peale punkt kesköösel. Ma arvan, et Dresdeni maanteel on lihtsalt Bermuda ee.. sirge. Või kolmnurk, mille kolmas nurk on Poolas. Täna, tagasiteel keerasin ilma pikema jututa ringi, kui jälle "Wroclav 200" sildid tulema hakkasid. Ta on ikka ränk magnet. Seekord läks ainult 50 km mööda. Kui raha saan, siis ostan GPSi.

Muidu oli mõnus nädalavahetus. Õues paistis päike supersooja hilissuve, tegin köögis pannkooke ja lihapalle ja makist mängis The Moldy Peaches ja Joanna Newsom.

P.S. Sügisene putukaparvlemisaeg on vist. Käisin korraks ja vaatasin auto veel kriitilise pilguga üle, vastu numbrimärki on mingi poolekilone sitikas laiaks läinud, täielik roadkill. Esiklaasi käisin ka tee peal kolm korda bensiinijaamades puhastamas.

All you need is love

2008-09-01T00:35:00.013+02:00

Raske on tegelikult ette kujutada, kui palju jama ja jauri ühe pisikese ringikolimisega olla saab. Teoorias on asi lihtne, võtad maakaardi ette ja sõidad ühest linnast teise, pakid oma asjad lahti ja oledki uues kodus. Tegelikult on seal palju-palju asju, mis alguses pähe ei tule.

Tegelikult
. teed reisikindlustuse viimasel hetkel, ärasõiduhommikul
. jõuad Poola päikeseloojanguks ja teed pimedas kuni keskööni eluohtlikke möödasõite
. eksid öises Varssavis kaks korda ära
. magad ainult neli tundi
. keerad suures ajahädas enne Prahat saja tee ristmikul vales suunas maha, suudad siiski vaid kümneminutilise ajakaoga õigele teele tagasi navigeerida
. kolid kõik asjad üksi teisele korrusele sest samal ajal tuleb autot keelatud tsoonist ümber parkida
. jne jne jne

Selliste asjade juures saab ilmatuma suure tähtsuse see, kui sul on kõrval õige inimene, keegi kellega seda värki läbi elada. Keegi, kellele sa viimasel sõidueelsel päeval südamerahuga usaldad poole elutähtsast tasklistist. Inimene, kellele roolisoleku ajal julged kõrvalistmel magama jääda.

Me kolisime neljapäeva õhtul õnnelikult väikesesse korterisse ajaloolise Praha südalinnas. Üksteisel päid maha hammustamata. Nüüd mul on kodu ootamas.

Kodu ei ole lihtsalt eluruum. Kodu on soojus ja armastus. Elamise lõhn, tunne et sind oodatakse. Mul pole taas pikalt kodu olnud, on olnud kortereid, kus ööbida. Nüüd ta ootab mind jälle. Ma ei ole enam kodus üksi. Ma arvan et see on suur asi. Ma arvan, et see on armastus.

Lugesin Hannele Koivuneni raamatut - uurimust naise kuvandist ühiskonnas. "Madonna ja hoor". Ühe teemana esitab ta valikuvariandid - kas tahaksid armastada või olla armastatud. Väidetavalt valiksid enamik naisi teise variandi - olla armastatud. Armastatus tähendab enese defineerimist ja nägemist läbi kellegi teise silmade, läbi armastaja. Ise armastada tähendab enese kogemist läbi mina-pildi. Ja eneseteadvustamine (ning selles kindel olemine) pole lihtne. Juba armastuse mõiste mõtestamisega on (vähemalt minul) alati probleemid olnud.

Armastuseks on lihtne nimetada jätkuvat, tuttavaks saanud ja süviti kasvanud kirge, kauakestvat emotsiooni. Armastuseks saab kutsuda ka seda tajutavat kindlustunnet, ajapikku tekkinud usaldust ja tõestatud pühendumust mis kahe inimese suhtes tekib. Nende mõlema koosesinemine on mumeelest haruldane. Isegi uskumatu, ma ütleksin. Kindlustunnet ja usaldusväärsust on praeguse aja maailmas üldse raske tunda. Elu on kiire, inimesed rabelevad tihti pimesi ja väärtushinnangud lehvivad tuulelippudena ringiratast. Paljud ei viitsigi oma elu mõtestada. Sellises maailmas on paras vedamine leida keegi, kellele toetudes ka tuge leiad. Keegi, kes sinuga sarnaseid asju hindab ja samadest tegevustest rõõmu tunneb.

Ma loodan, et ma seda mõtet ja tunnet kunagi ära ei unusta või mingi muu asjaga segamini ei aja.

Suvi 2008

Vítám vás v Praze

2008-08-30T19:00:00.009+02:00

Järgneb suhteliselt lollikindel juhis noortele meesterahvastele, kuidas oma elu poole aastaga pea peale pöörata.

1. võta kergelt kreisi naine
2. tee ARKis juhiload
3. osta pisike punane Mitsubishi
4. vaheta töökohta
5. sae soome papist Mitsubishile vahesein ja muuda auto kaubikuks
6. paki oma kümme asja pakiruumi ja sõida Prahasse

See pilt on sellest, kuidas me liiga vara hommikul sõitma hakkasime.

Me oleme nüüd siin. Kui keegi kunagi pakub, et võiks autoga läbi Poola sõita, saatke perse. Kui teil just elus suurt adrenaliinipuudust pole.

Nii palju kui väsimuse ja magamise vahelt maailma vaadata jaksab, paistab kõik hea. Turult saab eesti valuuta järgi 75 krooniga viis kilo juurvilju ja õues on sooja 27. Maja tagant pargist on üle Vltava miljonivaade Praha südalinnale. Kahe nädala pärast lähen kooli.

Ma saan aru küll, millest Kafka kirjutas.

Ma elan nüüd sellises linnas.

Mitsubishi Colt toimiks edukalt ka pirukaautona.

Kui tihti teie oma autol rehvirõhku mõõdate? Et siis suure laadungiga peaks ta kõrgem olema, jah. Muidu mõjub mägistel maanteedel allamägeveeremisele hästi kaasa kui sul on autos kolm sangpommi, jalgratas ja köögitarvete täiskomplekt malmist ahjupotini välja. Ülesmäge - not so much.

Hajameelsus

2008-08-20T21:56:00.004+02:00

Pärast tööd magasin ennast välja ja läksin pesumajja. Mul ei ole kodus pesumasinat. Läksin makseautomaadi juurde ja valisin pesumasina numbri, panin mündid kõlinal august sisse. Valisin pesupulbri ja loputusvahendi, enne panin õigete kraanide alla topsikesed.

Toppisin kõik oma püksid ja sokid pesumasinasse ja pesupulbri kallasin masina peal olevasse auku. Loputusvahendi valasin ka masina peal olevasse auku ja siis vaatasin, et see oli hoopis eelpesuvahendi sahtel. Läksin tagasi suure automaadi juurde, panin veel kakskümmend senti sisse ja sain uue loputusvahendi. Selle valasin vedela pesuvahendi sahtlisse.

Ainus sahtel kus veel midagi sees ei olnud, oli loputusvahendi sahtel.

Ja ainus stiilne liigutus, mida tol hetkel teha oleks saanud, oleks 20 sendi eest veel loputusvahendit osta ja see ise ära juua.

Seekord loputas masin minu pükse puhta veega.

Traditsioonid

2008-08-18T14:24:00.009+02:00

Ma ei oska seda seletada.

Praeguse aja inimesed on 20-aastaselt tippjuhid, ministrinõunikud ja firmaomanikud. Meedia söödab meile õnneliku karjääriloona Liis Lassi üheksat ametit. Hinnas on hulljulge ülbus ja ladusad lubadused, mitte mõistuspärane kogemus. Ja neil lastakse seda teha. Sest paremat ei ole vist ka.

19-aastaselt bluffisin isegi. Olin Tallinna linnas "turismigiid". Tõenäoliselt ajasin välismaalastele suhteliselt ladusat juttu, raamatuist päheõpitut. Enam ei suudaks ma nii rängalt valetada. Öelda, et oskan.

Mina olen luuser. 26-aastaselt olen veel tudeng. Minust ei sõltu otseselt meie riigi majandus ega ühegi firma töötajate käekäik.

Ja ma ei tohi seda skeemi uskuma jääda. Välismaal võetakse asja natuke mõistlikumalt ja seal mind sellistele asjadele õnneks veel ligi ei lastakski.

Aga meil nagu vaadatakse ikka viltu. Et noh, oled õppinud ja teinud küll, aga mis sa nüüd oled siis?

Jah, samasugune inimene nagu teie.

Kassipusa

2008-08-16T21:00:00.007+02:00

Sellised mäud elavad koos minu emaga Tallinnas. Minu emme kiisud ühesõnaga.

Vasakult alates -
lustlik kõuts HotChocolate "Ränts-purr" Tarantino (oskab linnu moodi siristada),
peen proua HotChocolate "Tahan-ja-bitchin" Henessy (alati saba ümber käppade)
ning müstiline preili Greencat "Wifikass" Molly (ma lihtsalt olengi nii pisike ja vaatan sind pimedas toas nii suurte silmadega)

Kokku perekondlik idüll.

Ma tahan kass olla.

Rahu, ainult rahu.

2008-08-15T12:35:00.006+02:00

Vahel ajavad mind maailma asjad närvi. See, kui postkasti spämmi tuleb. See, kui köha paraneda ei taha. See, kui lennukid olulisel päeval hilinevad.
Selliste pisiasjade peale ärritumine on märk, et elu on tegelikult lill.

Praegu häirib mind see asi mis ajakirjanduse kaudu tuleb. Suurel osal sellel pole reaalsusega miskit pistmist, ometi paistavad mõned asjad välja. Hoolimatus, hirm, kurbus ja viha.

Tunnen ennast seetõttu kuidagi eriti üksi. Igatsen. Seda tunnet, mis mul lapsena oli. Turvatunnet. Armastust. Lihtsameelsust.
Asjad on katki ja tundub et veel pole antud asu paraneda.
Tahaksin maailma sülle võtta.
Tahan ise omade sülle.

Chalice - minu inimesed.

Johanna

2008-08-13T23:36:00.005+02:00

Meie perekonnatuttavatel on laps nimega Johanna. Ta on väga cool. Käisime mõned nädalad tagasi Laitses oma vana suvilat vaatamas ja Johanna koos oma venna Karliga oli ka kaasas. Karl Johannes on ka vahva poiss, räägib palju ja põnevat juttu. Robin Hood on. Aga tema õel on lihtsalt nii ilusad, targad ja sügavad silmad et täitsa lõpp kohe. Isegi kui pikema jalutamise peal võõra onu sülle tassida anti, ei teinud mingit jonni, vaatas otsa ja sai tuttavaks.

Selle pildi peal on siis Johanna ja Johanna. Tervitan.

Järeldus

2008-08-05T22:34:00.002+02:00

See jutt et kuhu ma selle kõigega välja jõuan. Ei mõelnudki välja, eksole. Kirjutasin natuke kibestunud teksti blogisse ja lükkasin mõtte kaugemasse tulevikku. Mis seal ikka.

Tegelikult ei ole ju vahet, peaasi on õnnelik olla ja oma elu elada. Kuhugile väljajõudmist tegelikult olemas ei ole.

On Puhh ja Tao.

Filosoofiline

2008-08-05T16:58:00.009+02:00

Maadlesin täna Photoshopiga. Mingi hetk kadusid ühest failist kõik layer style'd ära ja tagasi ei tulnudki. Müsteerium.

Kevadel ma ei osanud veel arvutiga korralikult joonistada. Nüüd oskan. Mõtlesin praegu et mida ma selle omadusega nüüd peale hakkan. Mis kasu on oskusest 300 eeksu tund 3d perspektiive joonistada ja füüsikat arvutada selle kohta, kuidas üks ruum adekvaatses valgustuses välja võiks näha?

Eestis keegi sellise lõbu eest raha eriti välja ei käi. Kui mingi asja kogemata kaela võtad, pead peamise töö ikkagi tasuta ära tegema et oma nime all totaalset ebaõnnestumist vältida. Lihtsas mõistes valgusdisain on tihtipeale endiselt see et kuule, tule Espakki kaasa, aita mul elutoa lambile õiget pirni valida.

See on naljakas paradoks - tellijatel pole raha, et korralikku tööd kinni maksta. Kuna ma enam 20-aastane diletant ei ole, ei taha ka seda koba peale ülejalategemist. Eelmisel aastal seda oli. Häbi on, andke mulle andeks. Oleksin pidanud keelduma. Mida targemaks ja osavamaks ma saan, seda vähem tasustatud tööd ma leian. Lihtsalt sellepärast et tahaks hästi. Ja hästi teha ei ole raha ega aega mitte kellelgi.

See asi on eelmise postitusega natuke seotud. Ma loodan et majandus stabiliseerub kunagi kultuursemaks.

Kultuurkapitalile

2008-08-03T22:40:00.008+02:00

Kultuurkapital kuuleb meediaseintel praegu agaralt arvamuste avaldumist. Algse teemaga seoses ma sõna ei võta, tõenäoliselt läheb ikka paar krooni mitte nii sihteesmärgipäraselt kasutusse. Aga kurb on veebis kommentaare lugeda. Tundub et pooltel sõnavõtjatel on raudne arvamus et kui mingi asi oma väärtust tagasi ei teeni, pole tal ka mõtet. Ehk siis - kui ei osteta, olgu olemata. Milleks neile muidusööjatele tasuta raha anda, teevad kultuuri ja.. no järelikult keegi ei vaata-kuula-loe ju seda kui tulu ei ole. Midagi sarnast ühesõnaga.

Teiselt poolt lugesin paar toredat ja nõustutavat kommentaari:

Põhiseaduski algab tõdemusega, et Eesti riik tagab eesti rahvuse ja KULTUURI säilimise läbi aegade. Riik on siin võrrand, mille alusel raha (maksutulusid) ümber jagatakse. Ja see võrrand võimaldab kõike seda "jama, mida ei osteta": sõjaväest riigikoguni ja kiirabist looduskaitsealadeni. Ka kultuur kuulub nende inimestele oluliste asjade hulka, mille väärtust ei saa käibega mõõta.

Mardil oli hea mõte - Lisada taotlusesse lahter "Kuidas on minu projekt kasulik teistele eestlastele?". Ma olen KulKalt mitu korda raha saanud. Asja eest. Ellujäämiseks. Aitäh. Ilma selleta oleksin kas nälga surnud või mingi "asjaliku ameti" peale läinud. Midagi juhtima kuskile. Määriksin inimestele ostetavat jama pähe. Kui ma kunagi peaksin midagi ägedat tegema mida väga ei osteta, siis ma ütlen et ma olen eestlane. Mulle tundub et minu erialase profiiliga eestlasi väga palju ei ole. Kui ma tegijaks saan siis see võib lahe asi olla. Võib-olla ma olen ülbe.

Ma loodan et KulKa jääb.

Viiepubiralli

2008-08-02T18:55:00.007+02:00

Aro kirjutab oma blogis niimoodi:

Lõpuks veel see, et noh, Euroopa peopealinn või nii. Sellised ammu-ununud mõisted nagu "pubituur", "pohmell", "öine purksipeatus" ja "oi kurat mis mõttes me jõime just 80 eurot maha" said väga meeldivalt meelde tuletatud. Johanna-Mai viis mu reede puhul Berliini vaatama, maandusime edukalt Kreuzbergi rajoonis ja käisime läbi kõige sürrimad kohad maailmas. Esimene õlu läks kuskile aiaauku kaevatud Ikea lamamistoolide ja jõulukaunistustega džunglipaaris, featuring mingid pottidesse istutatud palmid ja väga homost baaripidaja. Järgmine koht - maailma kõige lahedam minibaar kunstigaleriis - esimene tuba on galerii, teine on baar, kuhu mahub ära maksimum kuus inimest ja kus serveeritakse ainult viskit ja kokteile, kusjuures viski on vähemalt 10 aastat vana ja kokteilid on sellised, et isegi mina polnud neist midagi kuulnud.
Sellega lugu muidugi ei lõppenud. Vahepeal tekkinud paduvihma trotsides jõudsime järgmisesse kohta, baari kus kõik seinad, põrand ja lagi olid kaetud roosa karvkattega, seina peal olid pildid Neitsi Maarja vägistamisest ja baaridaam nägi välja nagu 20 aastat Oktoberfesti korraldanud Stasi-agent (umbes poolemeetrise jämedusega kaelaga).

Ja nii edasi. Mu pea on haige. Avan enda nimelise pohmellifondi.

nagu Dilbert

2008-07-29T19:55:00.011+02:00

Inimesed on jubedad asjad. Kontor ei sobi mulle. Üldse. Ma ei saa tööd teha kui keegi üle õla vaatab, mis ma teen. Ma ei suuda teistega kompromissidele jõuda, kas hoida uks lämmatavalt kinni või avada hõlmad lõikavale tuuletõmbusele. Mina istun tööl villase salliga, õues (ja toas) on 35 kraadi sooja. Suveköha ei lähe lihtsalt ära. Ei lähe. Ja mul on häbi kui teised minu nimel on valmis ust sulgema.

Ma tahan omaette olla, oma segamini laua taga istuda ja öötundidel ennast hulluks mõelda. See üheksast viieni on muidugi selles mõttes tore et oled kolleegidega koos ja ei suhtle tegelikult üldse või ma ei tea ka mis selles head on. Mu produktiivsus on igatahes nõrk.

Tootlikum loovprotsessi osa nõuab tõesti seda rühmlemist, pidevat ideedevahetust ja genereerimist. Aga asjade TEOSTAMISE faas on kuubikusse surutult eriti piinav. Lihtsalt sooritad protsessi. Umbes kahepäevase viivega jõuab kohale et tegelikult seda peaks teistmoodi tegema aga ma praegu ei viitsi välja mõelda et kuidas, mul lõpeb tööpäev poole tunni pärast ja näed kõrvallauast on juba ka koju mindud, mida minagi enam siin. Ai ai ajaraisk.

You rock my world

2008-07-28T13:49:00.007+02:00

Ma olen juba vana ja mugav. Ei ole enam üldse punk ega rokk öösel kell veerand kolm mitmete erinevate ööbussidega läbi linna suuri ringe sõita ja 35 kg pagasit näpu otsas pikkadest metrootreppidest üles ja alla lohistada teadmisega, et hommikul kell üheksa peab tööl olema. Tahaks oma maise varanduse lihtsalt taksosse tõsta ja järgmine kord alles koduukse all silmad lahti teha. Viimased kolm korda on easyJeti lennud tunnikese hiljaks jäänud. Sellega peaks vist varakult arvestama hakkama. Eriti veel nendel õhtustel puhkudel kui ka planeeritud maandumisaeg keskööle läheneda ähvardab. Hommikul ärkasin selle peale et naaber toppis ukse ette ununenud võtmeid läbi ukse postipilu esikupõrandale.

Umbes kuus aastat tagasi kuulasin ühel pikal lennukisõidul pleierit ja vaatasin aknast kaugel allpool sinetavat India ookeani. Klappidest tuli Beatlesi "Nothing's gonna change my world". Siis tundus see julgustav ja toetav slõugan. Praegu on mul hea meel et on asju, mis elu muudavad. Inimesi.

Ma kolin kuu aja pärast Prahasse. Niimoodi pikemalt kohe. Minu elu kontekstis võiks lausa öelda et päriseks.

Elu

2008-07-24T15:17:00.006+02:00

Haigeolemisest on oluliselt kõrini. Kolmandat korda sel suvel. Käisin arsti juures. Arst oli muhe ja sõbralik, naeratas ja lohutas. Nimeks oli tal Hossein Daghigh. Pean tööl istekoha ära vahetama, akna alt ja tuuletõmbuse käest minema. Praegu sõin ära pool küüslauku. Selle hingamisega võiks potililli tappa. Natuke olen vaimustatud palgatöö imelisest eripärast haiguse puhul sinist lehte võimaldada. Lapsepõlv tuleb meelde. Siis kui tatise ninaga päevade kaupa voodis istuda tohtis. Toitun kultuurmustikatest ja kummeliteest. Mul on punane ja pehme kattega soojaveekott, magab mu jalgade peal nagu paks ja pehme kass. Ma võtan endale päris kassi kui saan. Kassid on head.

Homme lendan Tallinnasse. Üks viimaseid võimalusi sel suvel Tallinna tänavatel ööd uurida. Ma loodan et köha läheb suuremas osas üle, ma keeldun seda võimalust käest laskmast. Ma tahan jälle kingakontsaga munakivide vahele kinni jääda ja ööhämaras üles Toompeale ronida.

ja suvi ei lõppenud kunagi
juulikuus
kõige vähem

Ma natuke kardan suurekssaamist. Seda, et see kunagi juhtuda võib. Hoian pöialt et ma suudaks ka kaheksakümneselt nautida seda tunnet mis on kui tuled kuskilt siseruumidest aega veetmast ja õues on juba pime ja alles on natuke vihma sadanud, sillutis on märg ja tänavavalgustus on kollane. Et siis ka veel oleks see tunne et võtaks kellelgi käest kinni ja jalutaks natuke tühjas linnas ringi enne kui midagi uut juhtub. Ja siis naerataks ja oleks õnnelik.

Lingvistikast

2008-07-16T20:12:00.003+02:00

Eesti päevaleht selgitas keeleoskusnõuete artiklis arusaadavate sõnadega, mida keeleõppe kursusetähised tähendavad. Kõige madalam tase on A1. Kõrgeim tase C2 on see, mida kasutavad keelt emakeelena rääkijad.

See mida mina keeltekoolis õpin, ei saa siis mingil juhul C2 olla. Ja veel vähem oli minu eelmine grupp siis C1. See sõltub ikka väga palju õpilastest, milline tase tegelikult on.

Mul on vist natuke omapärane keeleõppemeetod. Keskkooliaegsest grammatikaõpingust ei mäleta ma põrsastki. Tegime täna harjutusi enesekohaste asesõnade järjekorra peale lauses. See reegel et akkusatiivis asesõna vahetab lauses daativiga kohad. Reegel on loogiline, lauseid moodustan, aga õpetaja, palun, kas te saaksite mulle asesõnade tabeli anda, jah, sellesama mis algajatele kolmandal tunnil kätte jagatakse, jah, aitäh.

Ühesõnaga - suudan vabalt suhelda, töötada, elada, filosofeerida ja vestelda. Aga kui on vaja moodustada ülikeerulisi sõnu stiilis "mina-minu-mulle, tema-tema-talle", on suht hõre värk. Tavakõnes vist neelan sõnalõpud alla. Vahet ju ei ole, kas on ih-m/n/r/nen. Lihtsamate lausete kontekst võimaldab aru saada ka siis kui öelda ihmhmh.

Muidu käisin puhkusel. Tsehhimaal. Vahva olin. Pean kirjutama. Hiljem.

Filmsi

2008-06-28T15:19:00.005+02:00

Keeleuuendus:

filmsi - asjad mis juhtuksid siis kui meie elu oleks film
(vs. ilmsi - asjad mis juhtuvad siis kui on tegu päriseluga)

nt. "filmsi ma läheksin praegu panka röövima"

Siit tulenevad ka väljendid "filmne" ja "filmuma". Saate aru küll mida need tähendavad.

..et siga ka ei näksi

2008-06-25T12:56:00.003+02:00

ma nägin üleeile öösel unes

- et Gogol oli maalikunstnik
- et ma panen klotse kahekaupa ritta ja kogu maailm on peegelsile ja kattub minu klotsidega

seda viimast oli tundide ja tundide kaupa, vahepeal olin ärkvel ja mõtlesin et kui ma rahulikult kinnisilmi laman siis ei pea parajasti klotse laduma, hea.

C2

2008-06-24T19:59:00.003+02:00

Sain keeltekoolis uue kõrgenduse. Deutsch als Fremdsprache, Hochstufe C2. Aprillis alustasin B2 kursusel. I rule.

Öko

2008-06-13T19:28:00.005+02:00

Ma panin blogi paremasse serva linkide koha peale uue sõna. Avastasin enda jaoks naljaka portaali nimega bioneer.ee - ökopökost inspireeritud veebileht, kus propageeritakse rohelist ja rahulikku eluviisi.

Aeg-ajalt on seal radikaalset teksti, ent ka palju väga toredaid asju. Ma natuke tsiteerin.

"Normiks on saanud sündmuste ja olukordade ohjeldamatu virr-varr. Tänapäevane kiirkäigul elamine tähendab tegelikult pidevat muret staatuse, raha, väärikama elukoha, moekamate hilpude, töökohustuste õigeaegse täitmise, väsimuse, tervisehäirete ja üldise tuleviku pärast. Järjest vähem jääb inimestel aega endalt küsida, mis on nende isiklikud elamise eesmärgid. Aega ei jää ka tegutsemise sügavamate tagajärgede üle juurdlemiseks. Pole ime, et oleme oma koduplaneedi kiirustades tehtud otsustega kriisi viinud."
Rahulikum elu toob kaasa targemad otsused

"Rasvasema piruka jahil pealinna rännanud rahvas otsis odava laenubuumi õhutusel õnne linnalähedaselt kõnnumaalt. Murulapiga eramaja, ridaelamuboks või kipsplaaditud tuba uues kortermajas sai võimalikuks tuhandetele peredele. Ehkki palk lubas korraliku laenu kaela võtta, jäi rõõm rohelusse pääsemisest üürikeseks. Kus ei laula linnud, sest põllule kerkinud majade vahel pole puid. Kus ei naera lapsed, sest kooli sõitmiseks pole bussi või teed. Koju ja tööle jõudmine nõuab emalt-isalt aega ja pingutust, kuid uuest kodust loodetud privaatsuse varjutab köögiaknast sisse passiv naaber.

Kuhu jäi tõmbekeskustesse tõmmatud inimestele lubatud elukvaliteet? Valglinnastumise valguses näeme moodsa linnamehe muresid: kallinev laen, laguneva ehitise remondikulu, halb infrastruktuur, lasteaiakohtade nappus, puudulik ühistransport, lagunev ja ülekoormatud teedevõrk ja autostumisest tulenevad ummikud, aja defitsiit. Võib-olla ka nõme töö, tappev koormus, tüütu ülemus ja elumuredest pungil pingelised peresuhted."
Kopp ees, linnamees?

Selle lugemisega saab aju jälle õige raja peale. Vahva. Sealt satub kindlasti edasi ka Uuskasutuskeskuse, Rohelise liikumise, jne toredate asjade lehekülgedele.

Mul läks kohe tuju paremaks, see et täna tööl sajaga hakkama ei saanud, ei tähenda veel maailma lõppu. Praktikant võibki natuke loll olla, ausõna. Mul on vist natuke madal enesehinnang, lasen vahel sellel ajuvabaduse võidujooksul ennast kaasa haarata. Tegelikult tahan ju muru ja päikest ja juustukooki. Täna teen. Juustukooki. Siis on hea.

Keelemurre

2008-06-12T20:56:00.005+02:00

Ma vist blogis selle üle varem virisenud ei ole. Eraelus teile isiklikult juba küll.

Eesti keel on natuke kange. Kirjutame enam-vähem samu sõnu mida räägime, uued sõnad ei teki ja mugandused ei kinnistu. Need asjad, mille kohta meil oma sõna ei ole, öeldakse inglise keeles. Fair enough, nagu Toomas ütleks - oleme väike keeleruum ja igasugustel põhjustel on kallist emakeelt vaja olnud hoida nagu sitta pilpa peal. Sirvisin internetis meie slängisõnaraamatut ja jõudsin järeldusele et enamik slängi on lihtsalt olemasolevate sõnade kasutamine uues tähenduses. Uued sõnad tulevad kord aastas. Pintsaklipslane ja üsapuutri. Olen radikaalne, jah? Ka see on fair enough.

Tahaksin Eestis miskise tiiru teha ja kodumaa dialekte kuulata. Kuidas Saaremaal ja Võrus räägitakse. Eelmisel suvel käisin Kihnus, mulle kangesti meeldis. See on lahe kui inimestel oma kodukeel on. Ise olen Tallinnast kus räägitakse peamiselt inglise keele slängi. Mingite väikeste soome lisanditega. Aga öeldakse et Eestimaa urgastes on veel vahvaid sõnu. Pühkmepann ja kõnõtraat. Täitsa teised keeled kohe.

Õppisin täna saksa keele tunnis et erinevates keeleruumi osades kasutatakse õunasüdame tähistamiseks umbes kümmet erinevat sõna. Ametlikus keeles on ta Apfelbutzen. Hamburgis öeldakse Knust, Kielis Griebsch. Lisaks on veel Pietsche, Nüssel, Kauz, Bolle, Kitsche, Stummel jne. Lihuniku kohta öeldakse põhjas Schlachter, läänes Metzger, idas Fleischer. Enamasti on üks nendest sõnaraamatus nn. Hochdeutsch riigikeelne, teised on kohalikud nimetused. Ja erinevatest linnadest pärit inimesed suhtlevad omavahel ka Hochdeutsch'is. Muidu ei saaks aru. Näiteks paadunud berliinlased ütlevad g asemel j. Sie essen jute Jurke mit eine joldene Jabel. See on naljakas ja vahva mumeelest.

Teine sarnane kogemus on mul Soomest kus kõne- ja kirjakeel teineteisest samuti radikaalselt erinevad. Ja kõigile välislaenudele kohe omakeelne mugandus leitakse. Ja erinevates maanurkades on palju arusaamatuid murdeid. Ametlikuks väljenduseks on omad sõnad, värvikaks ja elamuslikuks elukirjelduseks kasutatakse kõnekeelt. Helsingis öeldakse lökäpöksyt ja dongarit. Bilehilepissis ja hepsankeikka.

Peamiselt vist kardetakse et kõnekeel tapab kirjakeele. Et kui slängis räägitakse siis ei osata enam grammatika järgi kirjutada. Olgem ausad, interneti laiemast levimisest alates peale ei suuda keskmine noor inimene ükskõik mis riigis enam viiest sõnast pikemat lauset korrektselt kokku panna. Aga kui peetakse loomulikuks et inimesed oskavad peale emakeele ka võõrkeeli, ei ole vist ka palju tahetud et nad peale kõnelemise oma emakeele kirjaversiooni valdaksid.

Eks ma olen ise ka kangesti pahandanud kui inimesed internetis xyz-keeles kirjutavad. Ja norin kui end inglise keeles väljendatakse. Aga seda ma teen ise ka. Tihti. Nutan ja teen. Vahel lihtsalt nutan :)

P.S. Rainer ütles just praegu Keila kohta Geyla. See oli naljakas.

Dostoprimetshatelnosti

2008-06-12T10:36:00.005+02:00

Maailmas on universaalseid asju. Ka Saksamaal mäletavad inimesed õudusega põhikooli venekeeletundidest kõige paremini seda ühte sõna - достопримечательности. Ma ei oska seletada, miks see konkreetne sõna nii auväärsesse seisusesse on tõstetud. Olgu, pikk ja keeruline. On. Mina oleksin ennustanud mingit igandit Puškini poeemidest. Näiteks мимолетное виденье või muud väga paatoslikku ja kõnekeeles kasutuskõlbmatut.

Punane jalgratas

2008-06-10T21:02:00.009+02:00

Mul on nüüd suure sebimise peale lõpuks jälle jalgratas. Tahtsin odavat ja kasutatud ratast mis lihtsalt sõidaks. Linnas tiguvenimise jaoks ei ole sportratast vaja.

Kõigepealt proovisin seda ratast hooldusesse nuiata mis siin keldris vedeles. Selle remont oleks üle saja euro maksnud. Käisin siis kolmes poes kasutatud rataste hinda küsimas, jalutasin pikalt linnaosa teise otsa ka veel. Kellelgi ei olnud parajasti kasutatud rattaid müüa. Vaatasin internetist. Esimene ratas mida getosse vaatama sõitsin oli noorteratas. Väike mulle, noh. Tüng. Täna sõitsin kerge eelarvamusega linna teise otsa getosse. Punane ratas. Esimene kumm soss. Muidu pongens. No raisk, ära ostsin. Lohistasin käekõrval kodu lähedale remonditöökotta ja palusin uue kummi panna. Ratas 45 eurot, remont 20 eurot. Kokkuvõttes pandav, ratas on korralik.

Mingi kiletaskus paberilipakas tuli ka kaasa. "Registreering", öeldi. Paar kuupäevatemplit on peal, pastakaga kirjutatud rattakirjeldus seerianumbriga ja vildikaga veel mingi number kiletasku peal. Huvitav, kas see tähendab et tegelikult on varastatud ratas või.

Mul on nüüd elu jooksul juba päris mitu jalgratast olnud.

Esimene oli kolmerattaline. Väga täpselt ei mäleta aga tal oli vist miskine kast taga kuhu sai mänguasju panna. See oli mul vahel kaasas kui vanaema mind staadionile teiste lastega mängima viis. Jah, siis tohtisid lapsed spordiväljakul ringi kooserdada ja liivakastis lollitada.

Teine jalgratas oli juba kaherattaline. Ta mulle kangesti meeldis ja ma vedasin teda maal igalepoole kaasa, kuigi sõita ei osanud. Teised lapsed naersid aga ma ei jätnud. Neil ei olnud nii lahedat ratast kui mul. Üks perekonnatuttav poiss õpetas mind sõitma selle rattaga. Asso. Ma nagu mäletan et ta suri natuke pärast seda ära, tal oli leukeemia. Mingi hetk kruvis isa abirattad mu jalgratta külge aga need rohkem segasid.

Kui emaga Soome kolisime, ostsime mõlemale jalgratta. Kõigepealt ostis ema endale ja minul oli vist pakiraami peal lastetool. Pärast sain täiesti oma jalgratta ka, rohelise. Ema käis jalgrattaga tööl, mina kooli ei tohtinud sõita. Käisin niisama pärast kooli õues väntamas kuni ema koju tuli. Kui see ratas mulle väikeseks jäi, ootas ta keldris kuni mu onupoeg piisavalt suureks kasvas. Tüdrukuteratas küll aga noh, roheline. Ju ta sellega ikka natuke sõitis.

Tallinnas olen alati sõitnud ema rattaga. Sellesama Soome omaga. Vanalinnas hänginud, inimesi pakiraami peal transanud ja Pirita teed mööda sporti tegemas käinud. Väga peen pill, helelilla Helkama, seelikuvõre ja kõigi muude vidinatega linnaratas. See on praegu ka veel väga heas korras, 1993. aasta mudel.

Ülikooli ajal ma ostsin endale secondhandist ralliratta. 70 eurot maksin ta eest valutava südamega. Punane ratas valge triibuga porilaudadel. Tehniliselt andis soovida, pidurid käisid on-off põhimõttel ja esimene ratas oli natuke kaheksas. Käike ei olnud, signaalkell oli. Aga välja nägi äge! Ükskord reede õhtul proovis keegi seda linnas väljakistud liiklusmärgiga posti küljest lahti väänata. Oi ma sain ta peale tigedaks. Ketivahetus ja hammasrataste sirgekspainutamine läks mulle teine 70 eurot maksma. Ehk siis sajaneljakümnene ratas kokku. Kui Tamperest ära kolisin, jätsin ta hoovi peale, võti lukus. Äkki keegi võttis endale.

2005. suvel kui Salzburgis praktikal käisin, ostsin samuti kasutatud ratta. See oli meeletult hea kaup, 40 euroga roheline naiste linnaratas, kolme käiguga. Kuu aega ühistranspordipiletit oleks kallim tulnud, sõitsin temaga mööda Salzachi kallast iga päev teatrisse tööle. On teine vist praegugi Salzburger Festspiele pööningul ja ootab et mina või keegi teine praktikant temaga jälle sõitma hakkaks.

Nüüd on mul jälle punane ratas. Seitsme käigu ja jalgpiduriga. Mul pole kunagi ainult käsipiduriga ratast olnud. Kõik on vanakooli masinad. Vaheldumisi, punane-roheline. Nüüd jõuan hommikul ehk ainult paari minutiga tööle. Ja mingid veidi pikemad käigud ei jää tegemata sest ei raatsi metroopiletit osta. Tegelikult on asi selles et üks keeltekool alustas Tšehhi keele algkursusega ja see on natuke linna teises otsas. 12 korda Ida-Berliini sõites olen ma oma 60 eurot juba piletite pealt kokku hoidnud. Säästlik eluviis, jes.

Mästerplän

2008-06-08T09:55:00.005+02:00

Ma mõtlesin lõpuks ometi mingi masterplani välja. Mul pole juba mitu aastat suuremat tulevikuvisiooni olnud. Alati on mingi ebamäärasus ja tundmatud muutujad mis ei lase isegi ideid genereerima hakata. Asjad ja Inimesed kellega peab arvestama aga kes-mis endale ise ebakindlat vabakava ennustavad. Aga mul on hea tunne kui vähemalt mingi suund on välja mõeldud - mingi idee, millises suunas sebida. Ma olen vist kontrollifriik. Mul peab see Mõte olema et midagi teha. Niisama sihitult jebida on minu jaoks lame.
Nüüd ma tean, mida tegema peab. Hakkan kohe pihta.

Ja päris ma teile ütlengi mis mu masterplan on :P

Uue päeva lubadused

2008-06-05T13:37:00.014+02:00

Ma arvan et see on tõsi et mida rohkem sa teed, seda rohkem jõuad. Mul ei ole enam tükk aega olnud seda õhtut kus lihtsalt viis tundi igavledes lebaks ja tegevuseks suutmatult kuulaks seda muusikat mis parajasti iTunesis on lihtsalt sellepärast et selline plaat tuli välja ja mulle ta tegelikult väga ei meeldigi.

Kui keegi oleks mulle kaks kuud tagasi öelnud et ma õhtuti pärast tööd ja tsehhikeeletundi võtan jalad kõhu alt välja ja pistan pargis viiekilomeetrise ringi sibada, ma poleks uskunud.

Üle mägede hakkab paistma see unistuslik tasklist mis mul juba pool aastat desktopi peal ähvardavalt ootab. Teha ära asjad mille jaoks kunagi aega ei ole. Ma tahan oma kõvaketta korda teha. Üleliigsed asjad ära kustutada ja vajalikud arhiveerida. Oma veebilehte tänapäevaste andmetega täiendada.

Asi on natuke selle taga et mul oleks uut kõvaketast vaja. Sellist mis läpakale juhtmega taha käib. Mitte elu eest vaja aga kõik oleks palju lihtsam sellisega. Tahaks paar lühifilmi kokku keevitada ja mõne teise mõtte ära vormistada.

Ma vist riskin sellega et augustilõpu olen ülalpeetav naine ja võtan oma pangaarvelt selle raha. (Ikka raske on mingit pisikest summat oma eluks ära jagada. Tead küll et järgmise stipendiumini on neli kuud. Ikka tahaks elada nii nagu parajasti peab. You only live twice. Once for real and once in your dreams. Oli nii vist?)

Kui ma selle lubaduse siia kirja panen siis ma tõesti ostan selle ketta. Ja asjad lähevad edasi. Paremaks, tegusamaks. Mina ka.

P.S. Arsenalis on praegu 67-69 aastate filmiprogramm. Ja homme Aufsturzis Bell Book & Candle. Sinna läheb ka raha. Tuhka mulle pähe.

Jäljed öös

2008-05-28T12:53:00.015+02:00

Eilne öö näitas mulle oma kõvera ja kondise näpuga, kui suur ja sürrealistlik linn Berliin ikka tegelikult on.

Käisin Volksbühnel ühte vahvalt visuaalset asja vaatamas (Der Selbstmörder) ja jäin pärast TaiKi (Taideteollinen korkeakoulu) tüüpidega terrassile pläkutama. Sealt on vist suurem osa stsenograafiamagistrante praegu Berliinis ja noh, ma ju tean neid kõiki. Teate küll, kui ei ole Oma Inimesi jälle paar aastat näinud.. Juttu jätkus sinnamaani kuni lõuna poole enam ühtegi S-bahni ei sõitnud. Crap.

Öine Berliin. Taksojuht küsis 18 eurot. Mina läksin. Koju. Jala.

Jah, Alexanderplatzilt Brandenburgi väravateni on täpselt üks õlu.

Altes Museum ja neoonkunst

Et mul kaarti kaasas ei olnud, tegin ühe rõõmsa 3km ringi veel reispassiks sest arvasin et Alexanderplatz on teistpidi kui ta tegelikult on. Ja kui juba poole peale oli tatsatud siis ööbussiga ZooGartenisse sõita tundus ka petmine, maksad ühistranspordi eest aga päris koju pead ikka kõndima. Ja uhkus võitis mugavuse.

Juudimemoriaal ja elumajad

GoogleMaps väidab sirgjoones ca 8 km. Lisaks 3km ringijauramine pluss tänavanurgad ja ongi 15km jalutuskäik valmis. Kingakontsadest pidi küll poolel teel loobuma. Kuigi asfalt pole paljajalu käimiseks ka just parim pinnas. Varbad natuke jonnivad aga pole hullu.
Kella viie paiku olin kodus. Ohtrate muljete ja mõtetega. Öösel tühjas linnas minemine, kujutad ette ju küll. Päike lubab kohe tõusta, õhk on hommikune ja nagu tahaks kangesti kellelegi midagi tähtsat öelda.

Sellised ööd tekitavad tunde et sa elad.

Murukastmisautomaatika (külm vesi; ilmnes, et ka märg)

Veel üks lisablog

2008-05-27T14:03:00.003+02:00

Nagu lubatud, siia blogisse enam koogipilte ei tule. Nüüd olen juba kolme blogi hooldaja. Lisaks töö- ja eraasjadele lähevad nüüd internetti ka köögiasjad.

veinipiknik.blogspot.com jagab edaspidi maailmaga neid pisikesi asju ja arvamusi mida ma köögilaua pealt ikka vahel leian.

Senised postitused jätan alles eksisteerivate linkide säilitamiseks. Las nad olla.

***mateenikkahästisüüa

2008-05-24T20:00:00.005+02:00

Pestokana sidrunirisottoga. Te ei kujuta ette mis imesid sidrun riisiga teha suudab. Ja basiilik on geniaalne taim. Geniaalne.

Mitte et ma ennast kiidaksin. Täna tuli lihtsalt välja.

Kulinaaria on ikka kuramuse fantastiline kosmos.
Täis kõht teeb inimese õnnelikuks.
Head sööki täis kõht juhatab inimese maapealsesse taevariiki.

Järgmisest hommikust veel selline pilt nami-nami ühiskokanduslikust ettevõtmisest:

Retsept ja agitatsioon. Asja nimi on Itaaliast pärit kooretarretis panna cotta ja seda on lollakalt lihtne teha. Aega läheb umbes täpselt nii palju kui koor kuumaks minemiseks tahab ja siis ülejäänud töö teeb külmkapp. Mina panin sidruni asemel odavat koorelikööri (mis paar postitust tagasi ühele šokolaadikoogile au ja kuulsust tõi aga juua endiselt ei kõlba) ja koos hapu kirsimoosiga on nii hea et sööks teise ka veel kapist ära kui praegu teatrisse ei peaks minema.

Välja näeb natuke blob aga eks ma harjutan, algaja asi :)

Kirjaliku kinnitusena mainin ära et Taavi andis oma pühaliku nõusoleku ühise söögiblogi asutamiseks, peatselt kolivad need tüütud koogipildid siit blogist kuskile mujale üle. Mehelike seafileemarinaadidega sõbrustama. Vat.

Edevuse laat

2008-05-22T23:09:00.010+02:00

Eelpool juba mainitud suurte otsuste ja grandioossete muudatuste eluperioodil (mis on endaga märkamatult kaasa toonud pooletunnised 6-kilomeetri-spordisaavutused neilsamadel kahel kebedal jalakõrsikul, ohjaa) mõtlesin veel ühe asja üle.

Mul on kapis päris palju riideid. Naisterahvas ikkagi, eksole. Ja kui palju ma neid tegelikult kannan? Vaigistan juba eos meesterahvaste porisevad hüüded et "viska siis osad minema mida sa ei kanna". Ma mõtlen pigem seda et ei ole eriti kohti kuhu ilusate riietega minna. Igapäevaselt käib tänapäeva inimene ikka teksade, pusa ja mingite sussidega, isegi teatrisse minnakse lapitud tagumikuga ja see pole häbiväärt vaid täiega cool asi. Aga pika kleidiga üritust pole mina enam ammu ette võtnud. Ka muud kobedamad hilbud ripuvad tihtipeale riidepuudel samas kui teksased end aina rohkem ja rohkem tagumiku külge nühivad.

Ma mõtlesin ennast kokku võtta. Et proovin ikka kena preili olla ja kui tööle lähen siis panen valge pluusi selga ja teatrisse minnes kontsad jalga ja kui õhtul välja minek on siis ikka selle pitsiga seeliku selga.

Tänaval näeb kohutavalt palju noori ja ilusaid inimesi, kes ilmselgelt on oma väljanägemise pihta ka täna, tavalise päeva hommikul, keskeltläbi kaks tundi kulutanud. Sellest hoolimata on neil jalas teksad ja tossud ja mingi satsist pluuse millesarnasega tegelikult võiks sporti teha või peenraid rohida.

Ma olen nüüd nädal aega täiesti mõttega oma välimuse juures olnud. See annab enesekindlust juurde. Kui tead, et mistahes juhtuks või kuhuiganes sa järgmisena satud, oled vähemalt välimuse poolest tõsiseltvõetav. On muidugi neid kohti kus matkasaapad ja vatipüksid on siiralt asendamatud, ma ei suudaks kunagi niiskes metsas ringi rullides koju unustada oma oranzi suusakostüümi. Aga ootamatute juhtumite korral on riided ja jalanõud enamasti nõus downgrade läbima. Ka Gianfranco Ferre saabastega saab mööda Toompea müüri üles ronida. Peter Kaiseri stilettod nutavad ainult natuke kui nendega läbi märja muru matkata (ja tegelikult seda saab paljajalu ka väga hästi teha). Ja Armani pintsaku peale tegelikult tohib küll murul peeti jooma istuda.

Point ei ole isegi brändides, kõige lemmikumad ja stiilipuhtamad riided olen ka mina ostnud second-handist ja ema kapist. Pigem selles võimus mida rõivad meie üle omavad. Et ilusad ja korralikud riided on ainult vaatamiseks ja akna peal seismiseks, päris elu jaoks tõmmatakse mingid amorfsed univormid selga. Nii igaks juhuks.

Seda monoloogi inspireeris see et mul on parema jala suur varvas villis ja ma tean küll milliseid kingi süüdistada. Homme lähevad ikkagi ketsid minuga tööle. Oh well.

Jogurt, sa pühade müristus. Ja šokolaadi-mascarpone.

2008-05-21T18:04:00.012+02:00

Tundub et piim sai omadega hakkama. Proovisingi jogurtit teha. Viide on eelmises postituses. Eile õhtul passis sooja lambi alla ja nägi suht lurr välja, jätsin teki sisse ja hommikul polnud parem. Aga ennäe imet, tulen töölt koju ja vat kes vaatab vastu:
Teiseks uudiseks on see potsik siin:Noh, šhokolaad ja mascarpone. Järjekordselt lollikindel kombinatsioon. Retsept on siin: Nami-Nami, mis natuke segadusse ajab. Kirjutan inimeste keeles ümber.

Tainas:
5 dl nisujahu
3 munakollast
1 dl suhkrut
100 g võid

Täidis:
3 munakollast
1 dl suhkrut
2 sl nisujahu
2.5 dl piima
90 g šokolaadi
0.5 dl kohvilikööri
250 g mascarponet
jahvatatud kaneeli
sidrunit (2 sl riivitud koort)

Valmistamine:
Mäkerda taigna koostisained omavahel kokku (tuleb selline nätske puru, näppudega on kõige parem segada) ja pane külmkappi.

Peksa munakollased suhkruga vahtu (mikser on vist abiks, mina jaurasin kahvliga, uuh), lisa jahu ja piim (tuleb põhimõtteliselt pannkoogitainas).
Pane segu haudevanni (mingi kauss põhjaga potis keevasse vette kuidagi nii et sisse ei kuku). Pannkoogitainas hakkab tükki minema ja lõpuks on selline kreemine möga. See tükkiminemise osa on natuke hirmus aga nii peabki.
Samal ajal sulata šokolaad (näiteks teises haudepotis väiksema kausiga) ja kalla munamögale juurde. Liks läheb ka samasse kohta. Mina tegin odava koorelikööriga ja töötas jube hästi.

Nüüd läheb see mögla jahtuma kuni enam kuum ei ole. Ma panin lausa külmkappi, päris kiirelt läks. Jahtunud asjaga sega kokku mascarpone, lisa kaneel ja sidrunikoor (vat mina selle jätsin ära, sidrun nägi liiga surnud välja).

Siis võtad külmkapist tehtud taigna välja ja paned suurema osa sellest koogivormi sisse. Vajutades ta jääb päris hästi vormi äärte külge ka kinni. Segu sinna peale ja ülejäänud tainas pudistada kõige otsa. Algses retseptis on kirjas et munavalgega peab määrima aga ma seda hästi ei mõista kuidas sa seda pudi ikka määrid.

Ahi 175 kraadini kuumaks ja kook sisse, mul oli nii 50 minuti pärast valmis aga see on aeglane ahi ka. Pärast ahjust võtmist peab kook maha jahtuma, soojalt ta pole üldse hea süüa.

Ööseks jätsin kile all külmkappi, pärast seda oli ta hommikul isegi oluliselt parem kui õhtul.
Pool kooki viisin täna töö juurde kööki, võtsin aega - kaheksa minutit pärast e-maili saatmist, et köögis on kooki, oli koogivorm lakutud.

See on üks selline erandlik kook mille puhul keberneerimine ära tasub.

Ja vat selline vaade oli aknast siis kui kook ahjus küpses:

Kõrgpastöriseeritud

2008-05-20T15:26:00.003+02:00

Ma ei julge enam poest piima osta. Äkki on jälle kõrgpastöriseeritud. Ma tean, ühes sinises pakis on joodav piim ka, ent vist võtsin jälle vale pakendi. Kes oli see inimene kes ütles et piim peab pool aastat säilima?
Ma leidsin internetist õpetuse kuidas ise jogurtit teha. Peaks hea ja tervislik olema.

Eile mõtlesin ja rääkisin sel teemal kui palju inimeste hädadest tulenevad tema käitumisest ja keskkonnamõjudest. Kui elada keset tuumajäätmeid ja süüa asfalditolmu, ei saagi inimene õnnelik olla. See on jälle, viidates eelmisele postitusele, kättevõtmise asi. Tahaks värsket õhku, linnulaulu, pehmet muru ja kirsipuid. Ma loodan et tänapäeva maailmas on selle kõige juures võimalik kompromiss, mis hõlmab ka kiiret internetti ja viisakat infrastruktuuri mitte kaugemal kui jalgrattasõit.

Praegu

2008-05-20T12:42:00.001+02:00

Panin ennast tsehhi keele tundi kirja. Reedel alustan. Skaibi teel hakkan ühe tsehhi tüdrukuga rääkima, esimesed materjalid sain juba meili peale, hakkan homme koduseid ülesandeid tegema. Nemluvím česky :) Kui septembris Prahasse jõuan siis ehk saan elementaarse liiklemise ja olemisega juba hakkama.

Üleeile käisin pargis jooksmas. Tegin suurema ringi sama ajaga kui tavaliselt väikese ringi. Kui ma poolteist kuud tagasi selle asjaga alustasin, läks aega kolmveerand tundi ja taastumiseks pool nädalat. Nüüd saab kolm korda nädalas joosta ja aega läheb uksest ukseni 27 minutit. Nüüd siis selle suurema ringiga. Mulle hakkab tasakesi vöökoht tekkima ja tagumikku julgeb juba üle õla vilksamisi peeglist vaadata. Poleks uskunud. Jääb üle tänada eelmise suve orienteerumaskäike mis ammuvihatud jooksmise nagu korraks jubepõnevaks tegid ja ostetud pulsikella mis ennast ära tappa ei lase.

Alguses on see tunne et asjaga läheb ju nii palju aega ja eesmärk on kaugel. Aga ei mõtle selle peale, kui palju parem kasvõi pooleldi saavutatud eesmärk on. Umbes kahe nädalaga paistab spordi puhul juba tulemus kätte. Juhei.

Laupäeval pesin pesu. Käsitsi. Mul pole pesumasinat. See on nii tüütu töö et läheb edasilükkamisele kuni ühtegi puhast riietuseset enam ei ole. Seletage muide ära, kuidas käsitsi pestes sockmonster vahele saab? Kas ta võtab restil kuivavat pesu ka? Või juba mustapesukastist? Olen ühe soki võrra vaesem. Müstika. Marten ütles et sockmonster vahel paneb varastatud asjad tagasi ka. Veel müstilisem.

Kõiki neid asju ma olen jubedamalt edasi lükanud. Maailmas on nii palju asju mida on teha vaja. Ja mille kallal parajasti esmaselt tegutseda ei ihalda, saab edasi lükatud. Söömine, magamine, olemine, tegemine. Kõik tuleb homme ja siis kunagi kui on midagi teistmoodi.

Mõttetu. Ma lähen PRAEGU sööma.

twentysomething

2008-05-06T23:10:00.010+02:00

Suurema osa oma iseseisvast elust olen ma elanud probleemiga. Mul on probleem otsustega. Mitte see probleem et ma ei suudaks otsuseid teha. Küsimus on selles, milliseid otsuseid teha. Ma olen selline inimene kes ei lähe lihtsamat teed isegi siis kui see tegelikult mõistlik oleks. Pea ees ja padrikusse, peaasi et teeraja peale ei satuks.

Ma arvan et asja taga ei ole suured põhimõtted ega isekas ülbus. Pigem üks suur vajadus olla sõltumatu, jätta endale ja oma tegudele teed ning võimalused vabaks. Teha midagi.. midagi. Seda jah.

Normaalne inimene läheb keskkooli lõppedes oma elukoha lähedasse ülikooli ja pärast seda tööle. Elab normaalset elu ja saavutab edu. Muretseb oma asjade pärast päevas täpselt kaheksa tundi ning reede õhtul jalutab kell 17 null null töölt minema ja joob ennast südamerahuga täis, siis on nädalavahetus. Meel hea ja rahu majas.

Pühapäeval Taavi üritas mulle selgeks teha et normaalses maailmas ongi täiesti okei saada püsivaks osaks mingist toimivast kooslusest, olla kellegi alluv ja kindel järgmises kuupalgas. See olla isegi mõistlik. Ma oleks ta peaaegu maha löönud selle jutu peale.

Ma ei suuda teha asju enda meelest valesti lihtsalt sellepärast et kellelgi teisel on parajasti niimoodi vaja. Ja ma ei taha asju pikka aega samamoodi teha. Ma tahan homme teha teisi asju ja teistmoodi kui täna. Saada paremaks ja proovida ka halvemaid viise. Äkki tuleb midagi sürri välja. Süsteemis pole selline heitlikkus tulemile eriti soodne. Seal tehakse ikka asju nii nagu neid ikka tehakse. Või nii nagu bossil parajasti vaja on.

Ma tahaks loota et meil see arusaam aja jooksul muutub. Kursakaaslased on mul siiamaani kõik vabakutselised ja saavad edukalt hakkama, teevad häid asju ja on rõõmsad. Meelde on jäänud ühe ärimehe hirmus lausekatke mingist vanasti intervjuust. Jutt oli sellest kuidas eestlased omasid tambivad: "Kui tahad olla rootslastele kuuluva panga palgatöötaja, siis oled kõva ärimees. Tunnustatud prominent. Sinnamaani, kui mõtled oma peaga, siis oled varas ja pätt."

Sellega seoses - Seeberg, ootan su blogisissekannet ja temaatilist artiklit ajakirjanduses. Ma arvan et mingi hetk Eesti turg on valmis ka iseseisvaid tegijaid vastu võtma.

Niikaua on meil natuke raske. Vahel on see tunne et värdjas olen ja mida siin ikka nühkida. Välja jõuame varem või hiljem ikka kõik samasse kohta. Oleks mõistus peas, teeniks juba teist ametikõrgendust kuskil kontoris kahe keskmise palga otsas.

Ma tean. Screw you guys. Long live freelance.

Love ain’t the answer nor is work,
the truth eludes me so much it hurts.
But I’m still having fun and I guess that's the key,
I'm a twenty something and I'll keep being me.

Let me lie in, Leave me alone.
I’m a twenty something.

Jamie Cullum:

P.S. ja edit: endiselt, see ei ole mõeldud nii et palgatöötajad oleksid nõmedad. Teate ju kuidas ma kadestan neid inimesi kes pidevalt iseendaga riskima ei pea.
Ma eile mõtlesin skeemi välja. Kui sul ei ole parajasti mingit suurt ideed ja missiooni mida sa tahad täide viia, kui sul ei ole vaja maailma parandada täpselt nii nagu keegi teine seda parajasti ei tee - siis sa lähed endale sobivasse kohta ja hakkad neile tööd tegema. Aga kui sa arvad et tahad ise täpselt nii ja just nimelt nõnda mingit asja teha ja ei taha kellegi targema nõu sealjuures kuulata (või tekib su pähe rahulikult tööd tehes kogemata see ****** gränd idee) siis hakkad vastutuult jaurama. Kui hästi läheb, pakud mingi hetke pärast teistele tööd teha. Kui hästi ei lähe, annad mingi hetk alla ja lähed lont-lont selle juurde kelle point ja missioon parajasti hetkemaailmas paremini turgu leidsid (ja sulle natuke tegelikult meeldivad ka eksole) ja kirjutad lepingule alla. Või oled loll ja jaurad oma asja edasi kuni midagi välja tuleb :)

Pavlova

2008-04-28T21:43:00.009+02:00

Jess, hullus ja massipsühhoos. Internetis on meeletult blogisid, kus pildil äsjatehtud Pavlova. Avastasin põhjuse, nüüd liitun lainega.
Viide Nami-Nami retseptile ja agitatsioonile.

Põhi tuli kusjuures täpselt nagu tulema pidi, seest pehme ja vahune, pealt krõmps. Põhja ümber ei keeranud, tõenäoliselt vahustasin mune liiga vähe sest põhi vajus üsna vabatahtlikult lapikuks.

Vahukoor on mascarponega pooleks. Üle ühe tüki seda süüa ei suuda, kogu pere praegu veereb mööda vaipa ümmargustena. Aga see üks tükk on päris okei. Kirsid ja mascarpone. Ei saa halb olla ju lihtsalt.

Edit: Foto on nüüd järgmise päeva hommikust kui köögis päike paistis (= neli inimest suudavad korraga ainult pool seda magusat ära süüa). Seebikaga pimedas ikka pilti ei tee :)

Kevad

2008-04-22T22:26:00.006+02:00

Kevad ajab inimese närvi.
Ma olen juba täiesti rahutu.

Tahaks tegutseda, maailma vallutada, paremaks muuta, traditsioone lõhkuda, inimesi raputada, teha, olla, arvata, armastada ja elada. Midagi kõva häälega karjuda. Asjadest vaimustuda, inimestega rääkida, vaielda, nõustuda ja lõpuks kõige üle naerda.

Aasta aega tagasi kevadel lõpetasin selle rahutusega töölepingu ära ja hakkasin vabakutseliseks. Näis mis sellel aastal saab.

Võõras linnas pankrotis olla ja videviku eel käed taskus pargis jalutada on muidugi paras proleromantika ka. Hommikuti vahel keksin tiiru ümber mõlema purskkaevu mis teele jäävad.

Ahjaa, kõnniteedel on siin-seal pinksilauad. Täna nägin inimesi mängimas. Ühes kohas olen malelauda ka näinud. Oma nupud peab kaasa võtma.

Nojah, crap.

2008-04-20T21:42:00.002+02:00

Otsin endiselt ja ametlikult tööd mille eest natuke raha saaks. Senikaua tunnen ennast väikese ja oskamatuna.

Kampsun, squash ja absurdiluule

2008-04-20T16:16:00.012+02:00

Eelmisel nädalavahetusel sain võimaluse oma triibulist mesilaspäkapikukampsunit esimest korda peale valmimist taas näha. Kaks kuud kandmist ja väga ei hargne veel kuskilt. Ma olen oma oskustega vist uuele levelile läinud.Nädalavahetusel olen kohtunud äärmuslike inimestega. Reedeks leppisin interneti kaudu ühe inimesega squashiturniiri kokku. Pärast kolmveerandtunnist ootamist nägin kurja vaeva et spordiklubile selgeks teha, miks ma enda nimel tehtud broneeringut tegelikult kinni ei peaks maksma, kuigi ei tühistanud 24h enne praegust. Ma arvan et see oli see tüüp kes paar korda mul nina alt läbi hiilis ja siis tagurpidi uksest välja läks. Ju tal hakkas hirmus. Päris palju halba tuju tekitab selline asi. Oleks ta siis veel sõnumi saatnud: "Kallis Johanna, sa näed hirmus välja, ma ei taha sinuga mängida." Oleksin ka aru saanud.

Eilne deit oli õnneks teisest puust, Melanie on väga lahe tüdruk Baierimaalt, samuti uustulnuk Berliinis, tilberdab Londoni vahet kus ta mees Harry Potteritele ja muudele veidratele filmidele taustagraafikat teeb. Ma arvan et temaga me veel rokime siin nii mõnegi nädalavahetuse. Sellega seoses tekkis mul tunne et tallinlane olla tähendab ikkagi väikelinna päritolu. Vestluses ma haakun ikka rohkem maalt ja hobusega inimeste jutu külge, pesuehtsad suurlinnavurled on mulle natuke raskeks suhtluspartneriks. Aga kui inimene on pärit paarisajatuhandelisest linnakesest kus on kaks kino ja nädalavahetusel ainult üks hea kontsert siis on nagu rohkem oma.

Õhtul on tööintervjuu. Kavatsen endale selle kauaoodatud rahateeniva töökoha sebida, seega pean jätma mulje et oskan vabalt saksa keelt rääkida (palju, palju bluffi). Närv on must, söön šokolaadi, vestlen enda rahustuseks veebis Jabberwacky'ga ja proovin lugeda Jabberwocky esimest salmi ambigrammina (vt ka ambigrammide postitust siin)

Miskitkaudu sattusin veel ka oma vana lemmiku Edward Leari peale ja nüüd kangesti igatsen neid raamatuid mis mul kodus Tallinnas on. Kes guugeldada viitsib, saab aru.
Pean ka Wikipediat tsiteerima, artiklit nimega Clerihew.

In 1983, Games Magazine ran a contest titled "Do You Clerihew?" The winning entry was:

Did Descartes
Depart
With the thought
"Therefore I'm not"?

Leariga seoses ja lõpetuseks link David Morinile ja veel üks mu enda vana limerik:

Üks moeteadlik lehm Pärnu kandist
tihti lillelist kübarat kandis.
Kuni tuli üks pull,
ütles "Lehm, vana loll,
parem lüpsa ja lõpeta jandid."

Viikend

2008-04-09T20:37:00.005+02:00

Ma ei ole küll võitlev kapitalismivastane aga hästi tore on näha väikesi erandeid maailma sagedasest küüned-enda-poole-hoiakust. Istusin eile ühe tuttavaga prantsusepärase Cafe Fleury sulgemistundideni, veidi enne õiget aega tõi baaridaam meile letist paberkoti sees viimased croissantid. Need mida homme enam müüa ei saa. Hommikusöögiks.
Nädalavahetuse külmetuse raviks täna aspiriini ostes pakkis apteeker sõnatult mu kilekotikesse paki lahustuvaid vitamiinitablette. Naeratusega.

Nii croissant kui vitamiinid läksid oma ajastusega nagu kuumale kerisele. Aitäh.

Laupäeval sattusin Orangienburger Strasse'l soovitustväärivasse jazziurkasse. Tänavalõigul kus kebabitelkide ja litside konsentratsioon on ühe squat-house kõrval maksimumis, jätkub majadefront järsku korralike restoranidega. Aufsturz näeb esmapilgul välja tavaline suitsune ja lärmakas resto, ent läbi joovate tudengite trügides jõuab keldritrepini mis viib hubasesse ning suitsuvabasse väikese lavaga lokaali. Soodsa hinnaga väike veinivalik ning publik keskmise vanusega kõvasti üle 30. Laval kava järgi erinevad esinejad, laupäeval juhtusin imesobivalt kahe ultramodernse jazzbändi peale. No teate sellised piiks ja prääks ja viuviuviu improvisatsioonid mida mulle ülikooli ajal kangesti õpetati ja millest ma siis vaimustusse sattusin. Questionable Contenti Marten ütles hästi et "kuulasime John Cage'i teoseid ja õppejõud silus habet". Meil oli ka esimesel aastal natuke niimoodi. Siis ma spetsialiseerusin ja helimeestele jäi see Dark Side. Meie läksime Light Side peale üle.

Teise bändi kitarrist nägi välja nagu Levika Tambet oleks Star Treki Dr. Spockiga ühe väga koleda poja saanud. Aga mängis ikka superhästi. Esimene bänd oli rohkem koolieksperimentaal. Sünt, kontrabass ja kaks saksofoni. Ma vahepeal juba unustasin et saks nii seksikas instrument on. Võib-olla ainult klarnet kandideerib sinna lähedusse. Aga saksofonil on jah, oma eriline Asi. Seal on midagi õrnalt perversset kui mees oma pilliga hästi läbi saab. Aga tekitab selle tunde et ma tahaks saksofon olla.

Teine positiivne elamus nädalavahetusest on Frankfurdi lähedal asuva väikelinna Steinau õnnelike kanade restoran.
Väikeseks selgituseks remark et Steinaus elab praegu minu peaaegu normaalne sugulane (juhtub ka parimates perekondades) Toomas. Kunagi ammusel ajal oli nii et minu vanaisa vend ja Sveni vanaema õde otsustasid koos asju teha. Nende lapselaps ongi Tom. Sven oli ka see nädalavahe Tartust kohale lennanud. Me oleme kolmekesi ikka üks veider kamp, huumorimeel on kõigil enam-vähem sama väärastunud. Mulle nende sugulastega meeldib. Te lubasite mõlemad Berliini tulla, ma pole unustanud!

Aga kanade juurde. Paksu metsa sees ja natuke mäe otsas on üks väike hotell kus restoranis grillitakse õnnelikke kanu. Suvel pidavat needsamad kanad parvedena hoovis päikese käes ringi kaagerdama, mine ainult võta kinni ja pane tulele. Lauda tuuakse varda otsas särisev linnuke mida süüakse näppudega ja õunamoosikastmes, kõrvale nisuõlut. Nii head asja annab kõhtupanemiseks ikka otsida. Steinaust leiab. Sinna tehakse vist päris kohe bussiga väljasõite. Rõõmsaid kanu sööma. Kosutav.

Laulurahvas

2008-04-04T09:09:00.004+02:00

Kaheksa tundi päevas arvuti taga istudes on last.fm'i rõõmud mulle igapäevaseks lohutuseks. Ja ajendavad mu igapäevaseid patriotismipuhanguid.

Eestis on NII HEAD muusikat tehtud.

Alates päris lapsepõlvemälestustest Ruja, Apelsini ja Justamendiga, läbi puberteedi koos Code One, Kuldse Trio ja J.M.K.E-ga ning lõpetades tänases päevas Somnambuuli ja Indigolaste juures.

No päriselt. Georg Ots on hea. Sulev Luik. Liisi Koikson, Jääboiler.
Dagö ja Riho Sibul on head (OK, Ultima Thule suhtes mul on eelarvamused, sorry). Vahel tundub lausa et mõned Allan Vainola asjad ka.
Chalice on ka hea. Bläck Rokit. Metsatöll. Arvo Pärt.

Ja siis on neid veel nii palju mis on veel paremad ka.

Laulurahvas, raisk.
Tänan tähelepanu eest.