3.8.10

Update

Ma ei ole pool aastat midagi kirjutanud. Vist põhjusega. Vahepeal juhtusid sellised asjad (pole tähtsuse järjekorras).

Tulin töölt ära, nõmedaks läks.
Lasin kunstküüned panna.
Lasin kunstküüned ära võtta.
Võtsin kaalust alla ja õppisin korralikke kätekõverdusi tegema.
Hakkasin amatöörluse korras näitlejannaks. See on huvitav amet, pärast etendust ostavad võõrad inimesed sulle baaris tasuta jooke ja tahavad kangesti tuttavaks saada.
Ostsin korraliku fotoaparaadi, teen päris okeisid pilte.
Hakkasin prantsuse keelt õppima.

Muidu jauran veel kuu aega sellise tüübi assistendina ja septembrist lähen tööle siia.
Tere Pariis.

Muud põnevat nagu ei olegi, tänan tähelepanu eest.

Ahjaa, veebilehe tegin ümber, vaadake http://johannamai.pri.ee/

1.12.09

Amor ja Molly (.ai)


Minu esimesed katsetused vektorgraafika vallas. Mjäu.

19.11.09

Amor, oh Amor

Minu elu on viimasel ajal jube ebamäärane, segane ja lõbus. Öeldakse, et inimesed valivad oma elu planeerides pigem õnnetuse kui ebamäärasuse. Ma olen vist see erandlik idioot. Aga sellest filosoofiast ma räägin siis, kui põrsas kogu kotiga lauale on panna. Täna tahan teile jutustada järjekordset peatükki ühe väikese halli kassi elust.

Mis värvi on väike hall kass? Kes seda teab..

Selle kohta oli siinsamas üks pikemat sorti heietus, kuidas meie väike hall Molly kassinäitusel pruuniks defineeriti ning sellest hoolimata endale au ja uhkusega roosa sertifikaatpaberi välja teenis. Kiisumiisu tungivatele nõuetele järele andes oli seega vaja sooritada see kõige olulisem samm - külla minna Amorile, sellele äralubatud peiule.

Amor elab oma ülejäänud neljakassilise perega Mariánské Lázně nimelise linna külje all pisikeses külas, kus kõigi majade aadressile viidatakse külast mööduva maantee nime järgi. Ilma GPS-navigatsioonita ei ole mõtet seda külakest sadade teiste seast isegi otsima hakata, majanumbrit ei tunne aga temagi, mistõttu tegime külale kaks ringi ja kolm telefonikõnet peale, enne kui õige koha üles leidsime.

Erinevalt senisest appi-ma-peidan-ennast-pidevalt-diivani-all käitumismaneerist näitas Molly juba esimesest kohtumisest üles suurt sümpaatiat oma uue sõbra suhtes. Amor on muidugi ka vaimustav härrasmees, kaunilt ühtlase ja pehme pruuni karvaga, maheda nurruhäälega ja ülisõbraliku suhtumisega nii kassi- kui inimsoost külaliste vastu. Vahetasime kosjad, kirjutasime alla kihlalepingud ja jätsime oma Mollykese selle imelise noormehe seltsi aega veetma.

Kui nädal hiljem teda koju kutsuma läksin, vaatas mulle vastu täiesti harjumatu pilt - pisikese hirmunud voodialuse halli kassi asemel istus esikukummutil uhke ja tähtis Molly nagu kass kunagi. Majaperenaine aga muljetas imestusega, et kassid tavaliselt pulmas kisuvad ja kaklevad, need kaks aga olid terve nädal aega koos keras maganud ja nurrunud ning igal pool ainult kahekesi, külg külje kõrval ringi käinud. Nii ta oli, kui asi kojumineku nägu hakkas minema, tippis Molly mult uhke näoga eest ära (mitte see tavaline kiire põgenemine, vaid demonstratiivne vastuhakk), Amori külje taha peitu.

Ikka täitsa kurb oli kohe neid kahte lahutada, nügisid teised üksteist pidevalt ninadega ja musitasid koguaeg nagu armunud paar muiste. Isegi kui Molly juba kotti topitud sai, käis Amor veel agaralt kotisangasid nühkimas ja hüvasti jätmas.



Ühest küljest on selline tõukasside stiilis utoopiline korraldus isegi idealistlik - oma suure nädalase armastuse jooksul ei jõudnud nad kindlasti kordagi tülli minna, üksteisele halvasti öelda, kakelda ega kiskuda. Kõik ajaloo suurimad armastuslood põhinevadki sellistel põgusatel tutvustel. Loodetavasti sünnivad sellest ilusast loost armastusväärsed pisikesed kiisumiisud.

9.11.09

raske

Käin siin ja seal, ja igal pool on inimesed. Sibavad, siblivad, trügivad ja sebivad. Kogu aeg.

Olen kaotanud igasuguse kriitikavõime. Kas ma peaks ka?

15.10.09

MisASI sealt taevast sajab?

Ilm läks nüüd ametlikult pekki. Elutubane kaminahooaeg vesipiibu ja musta teega on eilsest õhtust alates avatud.

Õues möllab tatine ja külmade hammastega Jožin ja õgib prahakaid.

Jožin z bažin močálem se plíží,
Jožin z bažin k vesnici se blíží,
Jožin z bažin už si zuby brousí,
Jožin z bažin kouše, saje, rdousí.

5.10.09

Kassinäitus pole nõrkadele

Ma kirjutan nüüd selle naljaka loo kindlasti üles, sest sellist tsirkust saab ikka päris harva.

Asi on iseenesest lihtne. Mul on kodus väike hall emane kass. Siin blogis on neid kassipilte varem olnud, teate ju küll. Kassi nimi on Molly. Viimased kaks kuud on Molly kõvahäälselt väljendanud oma iharat soojätkamise soovi, röökides ja mäurates ööd ja päevad läbi.

Otsustasime siis perekondlikult, et ei lase veel teda ära lõigata, ikkagi ilgelt peen tõuloom oma paberitega ja tõenäoliselt teeks emaroll teda veidi enesekindlamaks ja küpsemaks, sest muidu on see kiisumiisukene meil selline scaredycat ja natuke nannipunn, kes hirmsasti kõige peale hirmub.

Suure sebimise peale saime teada, et Tšehhi Vabariigis väga palju burma tüüpi kasse ei ole, küll aga leidub Mariánské Lázněs (seal kuskil Saksamaa piiri ääres) üks ülbe ilmega burmanoormees, kel veel sootunnused ausalt alles ning kassineidudega suhtlemine täiesti päevakorras. Temaga võiks ju nagu seda asja ajada, kui meie oma hallil kassil see va jumalaõnnistusega sertifikaat oleks, mis teda perfektsete tõutunnuste alusel kassivabrikuks muundada lubaks. Ja see jumal, kes tõukasside maailmas seda õnnistust jagab, on näitusežürii kohtunik. Et kassipoegi toota, peab kass ametlikul näitusel saavutama vähemalt hinnangu Excellent.

Mis siis ikka, kass röögib, öösiti me ei maga, noormees on aga silmapiiril, võtame siis selle näituseasja Kolgata raja ette.

Ühesõnaga, pühapäeval käisime selle pisikese halli hirmunud Mollyga kassinäitusel. Kes kunagi käinud ei ole, ei pruugi kassinäitust ette kujutada. See on tavaliselt mingi vana ja inetu (Ida-Euroopas raudselt nõukogude ajast reliktina pärandunud) sotsiaalhoone, kas rahvamaja või spordisaal või muu sarnane suu ruum, kuhu topitakse ridamisi paarsada puuritäit kasse väljanäitusele ja inimesed saavad üksteisest mööda nühkides seal puuride vahel näpuga näidata, et näe, kass. Ja saali lava peal istuvad laudade taga kohtunikud, kellele ridamisi kasse käperdamiseks ette kantakse. Nad siis näpivad ükshaaval kõik loomad läbi (vahepeal pesevad mingi keemiaga koguaeg käsi), ja kirjutavad oma paberite peale, kas kassil on lapik või ümar otsmik ja mis nurga all ta selgroog kaardub.

Saalis kõik omanikud riputavad oma kassipuuri disainkangastest kardinaid täis, ehitavad neile lebamiseks puurikatusest rippuvad võrkkiiged, püstitavad katusele kassi fotodega kõrvu kõik eelnevalt saadud medalid ja panevad jagamisele kassi nimega visiitkaardid. Kuni nad lavalt nende kassi numbri väljahõikamist ootavad, vuhvivad nad oma kiisumiisud üles, raputavad kuivšampooni publrit kanni peale, kammivad päri- ja vastukarva, möksivad juuksevahtu kasuka sisse ja tupeerivad sabakarvad kohevaks. Siis võetakse see vuhvitud kass elegantselt käe peale, joostakse kiiresti kohtuniku juurde (et kassi karvad vahepeal jumala eest sassi ei läheks) ja tõmmatakse kass kahe käe vahel pikaks nagu lõõtspill, nii et kass ripub käes nagu pesunöör. Hull jauramine ühesõnaga.

Eks me olime ka natuke ette valmistatud. Panime Mollyle puuri ta lemmikpadjad põrandale ja väikese veekausi nurka (seda ta kogu näituse jooksul muide ei puutunud). Siis panime üle puuri sellise suurema riidekanga, et tal veidi vaiksem oleks ja kogu see lärm ja lastenutt päris pähe ei karjuks. Külastajate poole pealt jätsime ühe nurga lahti, et lapsed saaksid sisse vaadata ja kassi peale OoooooOOOkuinunnu! teha. Et Molly oli peamise osa päevast kössis ühes puurinurgas ja vaatas suurte süüdistavate leemurisilmadega inimesi (teie olete selles kõiges süüdi! teie pärast ma pean siin puuris istuma! mida te minuga ometi teinud olete!), saavutas tema isiklik nunnumeeter naaberpuurides laisalt selilimagavate kassidega võrreldes olulise edumaa. Oi kui nunnu ja väike kass! Oi kui suured silmad! Oi kiisu, ära karda mind! ajasid lapsed näppe läbi puuri ja lehvitasid Mollyle, kes oma parimat "talk to the hand" ilmet näole manades etteheitvalt meile kui veel rohkem süüdiolevatele omanikele otsa kiikas.

Lavalt hüüti koguaeg mingit segast mögapudi mikrofoni sisse, tšehhi keeles loomulikult. Üks moment, kui tundus, et välja hõigati Molly isiklik number 239, rebisime kahepeale selle kiisu kuidagi puurist välja (neli jalga ja kuusteist küünt hoidsid kinni nii patjadest, puurivõrest kui ka muudest ettejuhtuvatest objektidest), ja kõvasti hõlma all kinni hoides läksime kohtuniku juurde. Ülejäänud laudadel jalutasid kassid edevalt ja laisalt edasi-tagasi ja mängisid mingite läikivate tutakatega, mida neile huvipakkuvalt nina ette lehvitati. Molly lasi end liduskõrvu laua peale kõhuli ja piilus hoolikalt, kus lähim lahtine uks võiks olla (umbes kolm korda näituse jooksul neil panid mõned kassid plehku ka, siis karjuti üle saali kõval häälel, et UKSED KINNI ja inimestel oli ikka väga momentaalne ja proff reaktsioon kõik uksed kohe kõmaki kinni lüüa). Kohtunik siis nokkis ta kõrvu ja ütles, et kaunis ninaprofiil ja väga ilus saba ja väga heas vormis (ta on oma öiste röökimissessioonidega veel poole kõhnemaks jäänud, kui varem). Proovis teda käppade peale seisma panna, aga Molly udjas ainult jalgadega õhus ja proovis iga hinna eest minema vingerdada. Lõppotsuseks tuli, et jah, väga kena kõrvade asetus ja ühtlane karv, ainult kasukas on halli kassi kohta liiga pruunikas. No meie pruuni kassiga võrreldes on ta ikka hall mis hall. Aga jah, veidi pruuni varjundiga on küll.

Pärast tuli meil veel teist korda lavale ronida, siis kui erinevate kategooriate paremaid valima hakati. Mollyga koos olid kohtuniku ees üks väga ilus vene sinine (kes hiljem Best in Show tiitli ehk kõigist kahesajaneljakümnest kõige parima auhinna võitis) ja siis üks lühikarvaline naljakas tähniline kass. Sinine ja tähniline tõmmati kohe nende omanike poolt graatsiliselt käte vahele pesunööriks, et demonstreerida nende kehaehitust ja kaunilt ühtlast karvastikku. Molly rippus mu käte vahel hirmunud kägaras ja põksuva südamega, vasak tagumine jalg lausa tudises. Proovisin ka teda nagu teistega võrdselt sirgeks tõmmata, aga see pisike kiisumiisu oli kramplikult otsustanud demonstreerida Kreeka Ee positsiooni ja keeldus end mistahes teisel moel presenteerimast. Ümberringi kõik peened ja uhked kassiomanikud ei olnud üldse vaimustuses meie pisikese burma näitusekäitumisest ja vaatasid väikese põlgusega seda ludukõrvset ja vehkivasabalist klompi mu pihkude vahel. Otse loomulikult läks kategooriapreemia vene sinisele (kes oli ikka no tõsiselt ilus kass) ja me saime Molly tagasi puuri redutama viia.

Näituse lõpus saime kätte roosa, viltulõigatud äärega A5-formaadis paberilipaka, kuhu oli templiga peale löödud kohtunike viimane otsus, anda Mollyle CAC kategooria sertifikaat. Uurisime ja puurisime seda paberit ja kataloogi, et mida paganat see nüüd tähendab. Küsisime siis ühelt sõbralikuma näoga inimeselt, et kas see on nüüd see Excellent, mida meil vaja oli. Tädi vaatas meile mõrvarliku pilguga otsa, et kust te idioodid selle kassi üldse välja koukisite, teie CAC-kategooria kass ilmselgelt ei vääri nii ignorantseid omanikke.

Tuleb välja, et CAC kategooria ongi esimene puhta tõu sertifikaat, 93 punkti vääriline. Excellente antakse ka 88 punktiga. Kolme CAC-iga saab Tšempionitiitli ja kolme Tšempioniga saab Intertšempioni, kui üks neist on rahvusvaheliselt võistluselt. Või midagi sarnast.

Aga võit on meie, Molly on puhtatõuliseks kuulutatud (hoolimata sellest pruunist karvavarjundist, aga no kelle asi see on, mis värvi see kass olema peab) ja meie kassijaana jätkub tõenäoliselt Mariánské Lázněsse noorhärra Amorile küllaminekuga (jah, tal ongi selline nimi).

Lisaks tervitusi kõigile kassikasvatajatele ja aukartus neile inimestele, kes jätkuvalt neid näituseid üle suudavad elada. Inimestele on need kohad tõenäoliselt isegi kurnavamad, kui kassidele.