Hästi palju muret ja häda kõlas septembri esimestel päevadel selle va hõõgniidi likvideerimise kohta. 1.09 tegi Euroopa Liit esimese sammu hõõglampide väljatõrjumise suunas ning keelas ära suurema võimsusega pirnid. Otse loomulikult, kisa lahti. Kes sarjas halva kvaliteediga säästulampe, kes lubas kuus kasti hõõglampe koju varuks osta. Lahmiti nii üht- kui teistpidi, kahjuks ei jäänud mulle kuskil silma ühtegi selget ja arusaadavat, tarbijat uue situatsiooni valikutest informeerivat teksti. Vähemalt mitte eesti keeles. Oli karjuvaid blogipostitusi ja oli pressiteateid. Mõned ajalehed avaldasid ka puhast lollust ja pseudoteadust. Ja öeldi, et ostke nüüd neid jube häid säästulampe, siis vihmametsad elavad kauem. Ja hõõglamp on paha-paha. No iseenesest asi päris nii lihtne ka ei ole. Emotsionaalsed ja kriitilised arvamused on postituse lõpus, vahepeal heietan siia oma erialasest kretinismist ühe väikese tarkusetera.
Peale vana ja hea Edisoni keermega hõõglambi tehakse maailma tehastes kümneid ja sadu erinevaid lambitüüpe. Erinevad nad nii valguse tootmise viisi, värvitooni, võimsuse, pirni ühendusklambrite, reflektorite ja mille kõige poolest veel. Tavalisel tarbijal ei ole lihtne minna poodi ja paluda: "üks lambipirn, olge nii head!" Valik on kirju ja jääb segaseks, eriti selle kõige lihtsama valikuvariandi, sajavatise hõõglambi kadudes.
Et igasugused metallhaliidid ja muud sarnased suurema võimsusega lambid jäävad siiski pigem professionaalide või entusiastlikumate diletantide mängumaaks, teen ühe pisikese kokkuvõtte nendest pirnitüüpidest, mida peamiselt koduvalgustuseks kasutatakse ning sellest, mida üks tavaline inimene peaks poodi oma laualambile uut pirni (või kogunisti uut laualampi) ostma minnes läbi mõtlema.
HALOGEENLAMBID
Esimene samm enese hõõglambist lahtiharjutamiseks on loogiliselt halogeenlamp. See töötab hõõglambiga samal põhimõttel, ainult et pirni sees on vaakumi asemel halogeengaaside segu (ja erinevatel põhjustel nii pikeneb lambi eluiga, antakse välja rohkem valgust jne). Muidu tekib valgus samal, traadi kuumenemise põhimõttel ja valguse kvaliteet on samuti sarnane. Ettevaatust! halogeenlambid töötavad palju kõrgemal temperatuuril, kui harjutud hõõglambid, seega tuleb põlevat halogeeni kuidagi kaitsta laste ja loomade ja omaenese näppude eest! (Ja ei pruugi sobida pabervarjuga lampidesse).
Peamine mure hõõglambilt ülemineku puhul on uue pirni sobivus lambis asuvasse pessa. Turultkadunud hõõglambid käisid ajaloolisesse, Edisoniks kutsutavasse keermega soklisse. Keermeid on mitut erinevat suurust, levinud standarditest väiksemat tähistatakse E14, suuremat E27. On ka olemas mitmeid teistsuguseid pesasid, aga neid kohtab harvem. Nüüd on spetsiaalselt turule toodud selle Edisoni keerme peale ehitatud halogeenlambid, kuhu on vajalikud üleminekud sisse ehitatud ja mis võimaldavad kodus kõik vanad lambid alles jätta ning lihtsalt läbipõlevad pirnid halogeenidega asendada.
Osrami HALOGEN Energy Saver näeb kaugelt vaadates välja nagu hõõglamp, tegelikult on tegu lihtsalt suure kupli sisse peidetud pisikese halogeenpirniga.
Teine variant on osta mõne teise pirnitüübi jaoks disainitud valgustid.
Halogeenlambid on tihtipeale kahe pinniga sissetorgatavad. Sellist lambikanda nimetatakse tavaliselt mingi keerulise kombinatsiooniga nagu G12 või GU 5.3. See tasub kindlasti enne poodiminekut üles kirjutada, sest sarnaseid on palju. Mõned on veidi paksemate pinnidega, kus otsas on väike jublakas ja pirn tuleb pesasse mitte lihtsalt torgata, vaid ka keerata. On ka selliseid, millel on mõlemas otsas kinnitus, mis tuleb vedruga pesa vahele panna nagu patarei.
Erineva kannaga halogeenlambid.
Vasakult teine ja kolm parempoolset sobivad tavalise hõõglambi soklitesse (pane tähele suuremad ja väiksemad keermed), kaks parempoolset on suunava peegliga.
Vasakult kolmas on samuti peegelreflektoriga, keskel see pisike on kõikse klassikalisem halogeen ilma mingite lisavidinateta.
Mõned suuremad ja disainimad valgustid võivad kasutada kruvidega kinnitatavaid reflektorlampe, näiteks kannaga G53. Sellise pirni vahetamiseks on vaja kruvikeerajat.
Kindlasti tasuks tähele panna seda, et mõnedel pirnidel on kannapoolne osa tumedam. See on valgust suunav peegel, et tekiks nn. spotlight. Sellised pirnid sobivad näiteks laualampidesse või tööpinna kohale, kus on valgust mingis konkreetses suunas vaja näidata, ei pruugi aga sobida varjuga lampidesse, mis peaksid nimelt valgust andma ka läbi lambivarju, külje peale.
OLULINE: lahtiste halogeenpirnidega (st. pisikesed ja kaheotsalised, mis ei ole ühegi suurema klaasi taga) opereerimisel on oluline MITTE NÄPPUDEGA PIRNI PUUDUTADA. Klaasile jäävad sõrmejäljed lühendavad pirni eluiga! Pirni paigaldamisel kanna kindaid või hoia pirni puhta paberi/salvrätiku/vms abil!
LED
Valgusdioodidel põhinevad valgustid on saamas aina popimaks ja popimaks. LED võtab vähe energiat, ei kuumene eriti palju ning elab väga, väga kaua. Kuigi peamiselt lüüakse laineid meelelahutusvallas (rokk ja roll, suured ekraanid) ning dekoratiivvalgustuses (kõikvõimalikud VÄRVILISED asjad), imbuvad LED-id ka koduvalgustusse. Tehakse standardkannaga, peegelhalogeeni imiteerivaid lambikesi ning ka edisoni sokliga, hõõglambi asemikuks sobivaid pirne. Häda on LED puhul valguse kvaliteet, dioodid annavad originaalis välja täiesti monokroomset lainet ning valge valguse saamiseks tuleb seal igasuguseid asju segada ja imetrikke teha. Viimasel ajal tehakse seda küll juba päris hästi, aga hõõglambile jääb valge LED veel alla nii tugevuselt kui kvaliteedilt. Lähemalt räägin valguse kvaliteedist luminofooride jutu all.
LUMINOFOORID JA SÄÄSTULAMBID
Paljureklaamitud säästulambid on põhimõtteliselt samad asjad, mis kontorites ja kaubamajades nähtud luminofoortorud, ainult et nad on rõngaks kokku keeratud. Valgust tekitab nendes torudes fluorestsentne aine, mis on toru sisepinnal ja helendab torus toimuva keerulise füüsika tõttu. Tihtipeale hakkavad inimesed kehvade luminofoortorude valguses kurtma peavalu ja ütlevad, et no jube kehvasti näeb. Sellel võib olla kaks põhjust.
Esimene põhjus on see, et luminofoorid ei põle ühtlaselt nagu hõõg- ja halogeenlambid, vaid plõksivad end sisse ja välja väga kõrgel sagedusel, mida inimsilm ei märka. Seda tegevust sooritab üks lambiosa (mitte pirni osa!) nimega kondensaator. Vanasti oli kõikidel lampidel mehhaanilised kondensaatorid, mis vilgutavad lampi nii 60 hertsi sagedusel. Uuem, elektrooniline kondensaator vilgutab lampi palju kiiremini, tootes seega palju ühtlasema valguse. Kahjuks on mehhaaniline kondensaator ühekordse investeeringuna vist endiselt veidi odavam ning veidi ülbemad haltuuramehed võivad neid veel vabalt siia ja sinna lagedesse kruvimas käia (ärge seda nüüd liiga mustvalgelt võtke, osades kohtades, näiteks kuskil silla all on see odavam variant muide täiesti omal kohal, seal ei peagi inimesed raamatut lugemas käima).
Teine põhjus võib peituda konkreetse toru sees elavates gaasides. Põhikoolis õpetatakse, et valge valgus koosneb kõikidest spektrivärvidest. Ja kõik spektrivärvid annavad kokku valge valguse, eksole. Luminofoorlampide sees annavad erinevad gaasid erinevat värvi valguseid, ja mida rohkem neid gaase on, seda täiuslikum on spekter ja ideaalsem valguskvaliteet. Madalama valguskvaliteediga torud sisaldavad kolme gaasi, tavalised viit ja eriti head vist kuni kaheksat erinevat. Sellest, kui ühtlane on lambi spekter, sõltub see, kui hästi selle lambi valguses asjade värv paistab. Teate ju küll, et punase valguse all paistavad valged ja punased asjad punased ja teised asjad kõik hallid. Mida rohkem erinevaid valguseid tuleb lambipirnist, seda rohkem erinevaid värve selle pirni valguses näeb. Selle omaduse tähistamiseks on värviedastusindeks CRI (colour rendering index). See indeks näitab, kui lähedased on lambi omadused päikesevalgusega võrreldes. Päikesevalgus on siinjuures 100, öine tänavavalgustus (see kollane) umbes 30. Kehvemad luminofoortorud saavad hindeks 60, tavalised 80 ja parimad kuni 98 (seda küll kadudega valgustugevuses). Kehvema CRI-ga lambi valguses tundub kõik kuidagi värvitu.
Üks asi, mida hõõglambi armastajad taga õhkavad, on nn. "soe ja hubane" valgus, mida säästulampides kuidagi leida ei taheta. Lampe toodetakse erineva värvustooniga, mida tähistatakse kraadidega Kelvini skaalal. Sealjuures tähendab kõrgem temperatuur just sinakamat valgust (kujutage ette, et söed hõõguvad ju tumepunaselt, samas kui palju kuumem välgunool on väga helevalge). Lambitootjate skaala algab kuskil 2700 K juurest (väga soe), kõige tavalisemad lambid tehakse 4000 K tooniga ja lõpetatakse 8000 K juures (keskpäevast päikesevalgust simuleerivad lambid). Igalühel neist on oma funktsioon. Päeval kontoris on parem kasutada sinakama tooniga lampe (signaliseerib ajule, et on päev ja olgem ärkvel), õhtul kodus aga soovime panna põlema oranžima pirni (meenutab meile kaminat ja õdusat kodukollet).
Värviedastusindeks ja valguse värvus kirjutatakse luminofooridele enamasti kolmekohalise numbrina, millest esimene on CRI kümneliste number ja ülejäänud kaks tähistavad Kelvinite kraade. Kõige tavalisem luminofoorikood oleks siis 840, mis tähendab värviedastusindeksit 80 ning 4000 Kelviniga keskmiselt sinakat valgust.
Osrami 36-vatine luminofoor Lumilux, koodiga 840
ÕIGE PIRN SOBIVASSE LAMPI
Kõige lisaks tuleb lambipirni ostes silmas pidada võimsust vattides, mille maksimaalne lubatud suurus on enamasti valgustis asuva lambipesa peale kirjutatud. Toruluminofooride puhul sõltub pirni võimsus ka tema pikkusest, ehk siis erineva pikkusega torud on erineva võimsusega (16mm torude puhul eristatakse veel iga pikkuse juures kaht erinevat võimsust, üks neist madalama võimsusega ja pikema pirni elueaga, teine võimsam ja suurema valgustugevusega).
Selle kogu segaduse tagajärjel endale koju ilusa ja olukorrale sobiva valgusatmosfääri saamine eeldab muidugi juba algselt sobivate lampide soetamist ja paigutamist, aga see on juba täiesti omaette teema, mida võib pikki aastaid ülikoolis õppida.
Loodetavasti eelnevast tekstist on kellelegi kasu, täpsema info ja põhjalikuma teabe soovijad suunan nendele kahele tarkuseallikale:
Ja et see hõõglampide keelamine on kahe otsaga asi, lisan siia lõppu veel veidi seda vastuolulisust, mis selle muudatusega igal pool tolmu üles keerutanud on.
Lisaks emotsionaalsetele argumentidele, et hõõglamp on ajaloolise kuvandina meie ühiskonna alustala ja et miski ei suuda asendada seda meeldivat, ideaalse värviedastusindeksiga valgusallikat, on hõõglambi pooldajatel tegelikult kaks päris kõva argumenti.
Peamine säästulambiarmastajate väide, et hõõglamp toodab liiga palju soojust võrreldes oma valgustootlikkusega, ei pea veidigi jahedama kliimaga riikides eriti paika. Et peamiselt lülitatakse tuled sisse külmal ja pimedal talvel, läheb pirni toodetud soojus täiesti asja ette. Spekuleeritakse, et peale hõõglampide ärakeelamist võivad inimeste küttekulud hoopiski tõusta ning tekkida ka vajadus lisaküttele. (Halogeenlambid tekitavad küll sama palju või isegi rohkem sooja, ent selle arvelt annavad ka rohkem valgust välja).
Üleshaibitud säästulampidega tekib suur jäätmekäitlusprobleem, kuna luminofoorid sisaldavad igasugust ohtlikku jama (ettevaatust katkiste torudega!) ja läbipõlenud pirni ei tohi kindlasti lihtsalt prügikasti visata. Väga paljud tarbijad aga seda kindlasti teevad, tekitades loodusele tõenäoliselt sama vääramatut kahju, kui selle õnnetu hõõglambi põlemiseks kuluva lisaenergia tootmine.
Säästulampide pro-kampaania kohta on internetis tõenäoliselt palju materjali. Kes otsib, see leiab.
P.S. palun teadjamatel ka parandada, kui millegagi mööda olen pannud, eriti see emakeelne eriala-argoo on mul natuke roostes ja va inimlik aju võib sõnu üksteisega asendada.