Amor ja Molly (.ai)

Minu esimesed katsetused vektorgraafika vallas. Mjäu.

Amor, oh Amor

Minu elu on viimasel ajal jube ebamäärane, segane ja lõbus. Öeldakse, et inimesed valivad oma elu planeerides pigem õnnetuse kui ebamäärasuse. Ma olen vist see erandlik idioot. Aga sellest filosoofiast ma räägin siis, kui põrsas kogu kotiga lauale on panna. Täna tahan teile jutustada järjekordset peatükki ühe väikese halli kassi elust.

Mis värvi on väike hall kass? Kes seda teab..

Selle kohta oli siinsamas üks pikemat sorti heietus, kuidas meie väike hall Molly kassinäitusel pruuniks defineeriti ning sellest hoolimata endale au ja uhkusega roosa sertifikaatpaberi välja teenis. Kiisumiisu tungivatele nõuetele järele andes oli seega vaja sooritada see kõige olulisem samm - külla minna Amorile, sellele äralubatud peiule.

Amor elab oma ülejäänud neljakassilise perega Mariánské Lázně nimelise linna külje all pisikeses külas, kus kõigi majade aadressile viidatakse külast mööduva maantee nime järgi. Ilma GPS-navigatsioonita ei ole mõtet seda külakest sadade teiste seast isegi otsima hakata, majanumbrit ei tunne aga temagi, mistõttu tegime külale kaks ringi ja kolm telefonikõnet peale, enne kui õige koha üles leidsime.

Erinevalt senisest appi-ma-peidan-ennast-pidevalt-diivani-all käitumismaneerist näitas Molly juba esimesest kohtumisest üles suurt sümpaatiat oma uue sõbra suhtes. Amor on muidugi ka vaimustav härrasmees, kaunilt ühtlase ja pehme pruuni karvaga, maheda nurruhäälega ja ülisõbraliku suhtumisega nii kassi- kui inimsoost külaliste vastu. Vahetasime kosjad, kirjutasime alla kihlalepingud ja jätsime oma Mollykese selle imelise noormehe seltsi aega veetma.

Kui nädal hiljem teda koju kutsuma läksin, vaatas mulle vastu täiesti harjumatu pilt - pisikese hirmunud voodialuse halli kassi asemel istus esikukummutil uhke ja tähtis Molly nagu kass kunagi. Majaperenaine aga muljetas imestusega, et kassid tavaliselt pulmas kisuvad ja kaklevad, need kaks aga olid terve nädal aega koos keras maganud ja nurrunud ning igal pool ainult kahekesi, külg külje kõrval ringi käinud. Nii ta oli, kui asi kojumineku nägu hakkas minema, tippis Molly mult uhke näoga eest ära (mitte see tavaline kiire põgenemine, vaid demonstratiivne vastuhakk), Amori külje taha peitu.

Ikka täitsa kurb oli kohe neid kahte lahutada, nügisid teised üksteist pidevalt ninadega ja musitasid koguaeg nagu armunud paar muiste. Isegi kui Molly juba kotti topitud sai, käis Amor veel agaralt kotisangasid nühkimas ja hüvasti jätmas.

Ühest küljest on selline tõukasside stiilis utoopiline korraldus isegi idealistlik - oma suure nädalase armastuse jooksul ei jõudnud nad kindlasti kordagi tülli minna, üksteisele halvasti öelda, kakelda ega kiskuda. Kõik ajaloo suurimad armastuslood põhinevadki sellistel põgusatel tutvustel. Loodetavasti sünnivad sellest ilusast loost armastusväärsed pisikesed kiisumiisud.

raske

Käin siin ja seal, ja igal pool on inimesed. Sibavad, siblivad, trügivad ja sebivad. Kogu aeg.

Olen kaotanud igasuguse kriitikavõime. Kas ma peaks ka?

MisASI sealt taevast sajab?

Ilm läks nüüd ametlikult pekki. Elutubane kaminahooaeg vesipiibu ja musta teega on eilsest õhtust alates avatud.

Õues möllab tatine ja külmade hammastega Jožin ja õgib prahakaid.

Jožin z bažin močálem se plíží,

Jožin z bažin k vesnici se blíží,

Jožin z bažin už si zuby brousí,

Jožin z bažin kouše, saje, rdousí.

Kassinäitus pole nõrkadele

Ma kirjutan nüüd selle naljaka loo kindlasti üles, sest sellist tsirkust saab ikka päris harva.

Asi on iseenesest lihtne. Mul on kodus väike hall emane kass. Siin blogis on neid kassipilte varem olnud, teate ju küll. Kassi nimi on Molly. Viimased kaks kuud on Molly kõvahäälselt väljendanud oma iharat soojätkamise soovi, röökides ja mäurates ööd ja päevad läbi.

Otsustasime siis perekondlikult, et ei lase veel teda ära lõigata, ikkagi ilgelt peen tõuloom oma paberitega ja tõenäoliselt teeks emaroll teda veidi enesekindlamaks ja küpsemaks, sest muidu on see kiisumiisukene meil selline scaredycat ja natuke nannipunn, kes hirmsasti kõige peale hirmub.

Suure sebimise peale saime teada, et Tšehhi Vabariigis väga palju burma tüüpi kasse ei ole, küll aga leidub Mariánské Lázněs (seal kuskil Saksamaa piiri ääres) üks ülbe ilmega burmanoormees, kel veel sootunnused ausalt alles ning kassineidudega suhtlemine täiesti päevakorras. Temaga võiks ju nagu seda asja ajada, kui meie oma hallil kassil see va jumalaõnnistusega sertifikaat oleks, mis teda perfektsete tõutunnuste alusel kassivabrikuks muundada lubaks. Ja see jumal, kes tõukasside maailmas seda õnnistust jagab, on näitusežürii kohtunik. Et kassipoegi toota, peab kass ametlikul näitusel saavutama vähemalt hinnangu Excellent.

Mis siis ikka, kass röögib, öösiti me ei maga, noormees on aga silmapiiril, võtame siis selle näituseasja Kolgata raja ette.

Ühesõnaga, pühapäeval käisime selle pisikese halli hirmunud Mollyga kassinäitusel. Kes kunagi käinud ei ole, ei pruugi kassinäitust ette kujutada. See on tavaliselt mingi vana ja inetu (Ida-Euroopas raudselt nõukogude ajast reliktina pärandunud) sotsiaalhoone, kas rahvamaja või spordisaal või muu sarnane suu ruum, kuhu topitakse ridamisi paarsada puuritäit kasse väljanäitusele ja inimesed saavad üksteisest mööda nühkides seal puuride vahel näpuga näidata, et näe, kass. Ja saali lava peal istuvad laudade taga kohtunikud, kellele ridamisi kasse käperdamiseks ette kantakse. Nad siis näpivad ükshaaval kõik loomad läbi (vahepeal pesevad mingi keemiaga koguaeg käsi), ja kirjutavad oma paberite peale, kas kassil on lapik või ümar otsmik ja mis nurga all ta selgroog kaardub.

Saalis kõik omanikud riputavad oma kassipuuri disainkangastest kardinaid täis, ehitavad neile lebamiseks puurikatusest rippuvad võrkkiiged, püstitavad katusele kassi fotodega kõrvu kõik eelnevalt saadud medalid ja panevad jagamisele kassi nimega visiitkaardid. Kuni nad lavalt nende kassi numbri väljahõikamist ootavad, vuhvivad nad oma kiisumiisud üles, raputavad kuivšampooni publrit kanni peale, kammivad päri- ja vastukarva, möksivad juuksevahtu kasuka sisse ja tupeerivad sabakarvad kohevaks. Siis võetakse see vuhvitud kass elegantselt käe peale, joostakse kiiresti kohtuniku juurde (et kassi karvad vahepeal jumala eest sassi ei läheks) ja tõmmatakse kass kahe käe vahel pikaks nagu lõõtspill, nii et kass ripub käes nagu pesunöör. Hull jauramine ühesõnaga.

Eks me olime ka natuke ette valmistatud. Panime Mollyle puuri ta lemmikpadjad põrandale ja väikese veekausi nurka (seda ta kogu näituse jooksul muide ei puutunud). Siis panime üle puuri sellise suurema riidekanga, et tal veidi vaiksem oleks ja kogu see lärm ja lastenutt päris pähe ei karjuks. Külastajate poole pealt jätsime ühe nurga lahti, et lapsed saaksid sisse vaadata ja kassi peale OoooooOOOkuinunnu! teha. Et Molly oli peamise osa päevast kössis ühes puurinurgas ja vaatas suurte süüdistavate leemurisilmadega inimesi (teie olete selles kõiges süüdi! teie pärast ma pean siin puuris istuma! mida te minuga ometi teinud olete!), saavutas tema isiklik nunnumeeter naaberpuurides laisalt selilimagavate kassidega võrreldes olulise edumaa. Oi kui nunnu ja väike kass! Oi kui suured silmad! Oi kiisu, ära karda mind! ajasid lapsed näppe läbi puuri ja lehvitasid Mollyle, kes oma parimat "talk to the hand" ilmet näole manades etteheitvalt meile kui veel rohkem süüdiolevatele omanikele otsa kiikas.

Lavalt hüüti koguaeg mingit segast mögapudi mikrofoni sisse, tšehhi keeles loomulikult. Üks moment, kui tundus, et välja hõigati Molly isiklik number 239, rebisime kahepeale selle kiisu kuidagi puurist välja (neli jalga ja kuusteist küünt hoidsid kinni nii patjadest, puurivõrest kui ka muudest ettejuhtuvatest objektidest), ja kõvasti hõlma all kinni hoides läksime kohtuniku juurde. Ülejäänud laudadel jalutasid kassid edevalt ja laisalt edasi-tagasi ja mängisid mingite läikivate tutakatega, mida neile huvipakkuvalt nina ette lehvitati. Molly lasi end liduskõrvu laua peale kõhuli ja piilus hoolikalt, kus lähim lahtine uks võiks olla (umbes kolm korda näituse jooksul neil panid mõned kassid plehku ka, siis karjuti üle saali kõval häälel, et UKSED KINNI ja inimestel oli ikka väga momentaalne ja proff reaktsioon kõik uksed kohe kõmaki kinni lüüa). Kohtunik siis nokkis ta kõrvu ja ütles, et kaunis ninaprofiil ja väga ilus saba ja väga heas vormis (ta on oma öiste röökimissessioonidega veel poole kõhnemaks jäänud, kui varem). Proovis teda käppade peale seisma panna, aga Molly udjas ainult jalgadega õhus ja proovis iga hinna eest minema vingerdada. Lõppotsuseks tuli, et jah, väga kena kõrvade asetus ja ühtlane karv, ainult kasukas on halli kassi kohta liiga pruunikas. No meie pruuni kassiga võrreldes on ta ikka hall mis hall. Aga jah, veidi pruuni varjundiga on küll.

Pärast tuli meil veel teist korda lavale ronida, siis kui erinevate kategooriate paremaid valima hakati. Mollyga koos olid kohtuniku ees üks väga ilus vene sinine (kes hiljem Best in Show tiitli ehk kõigist kahesajaneljakümnest kõige parima auhinna võitis) ja siis üks lühikarvaline naljakas tähniline kass. Sinine ja tähniline tõmmati kohe nende omanike poolt graatsiliselt käte vahele pesunööriks, et demonstreerida nende kehaehitust ja kaunilt ühtlast karvastikku. Molly rippus mu käte vahel hirmunud kägaras ja põksuva südamega, vasak tagumine jalg lausa tudises. Proovisin ka teda nagu teistega võrdselt sirgeks tõmmata, aga see pisike kiisumiisu oli kramplikult otsustanud demonstreerida Kreeka Ee positsiooni ja keeldus end mistahes teisel moel presenteerimast. Ümberringi kõik peened ja uhked kassiomanikud ei olnud üldse vaimustuses meie pisikese burma näitusekäitumisest ja vaatasid väikese põlgusega seda ludukõrvset ja vehkivasabalist klompi mu pihkude vahel. Otse loomulikult läks kategooriapreemia vene sinisele (kes oli ikka no tõsiselt ilus kass) ja me saime Molly tagasi puuri redutama viia.

Näituse lõpus saime kätte roosa, viltulõigatud äärega A5-formaadis paberilipaka, kuhu oli templiga peale löödud kohtunike viimane otsus, anda Mollyle CAC kategooria sertifikaat. Uurisime ja puurisime seda paberit ja kataloogi, et mida paganat see nüüd tähendab. Küsisime siis ühelt sõbralikuma näoga inimeselt, et kas see on nüüd see Excellent, mida meil vaja oli. Tädi vaatas meile mõrvarliku pilguga otsa, et kust te idioodid selle kassi üldse välja koukisite, teie CAC-kategooria kass ilmselgelt ei vääri nii ignorantseid omanikke.

Tuleb välja, et CAC kategooria ongi esimene puhta tõu sertifikaat, 93 punkti vääriline. Excellente antakse ka 88 punktiga. Kolme CAC-iga saab Tšempionitiitli ja kolme Tšempioniga saab Intertšempioni, kui üks neist on rahvusvaheliselt võistluselt. Või midagi sarnast.

Aga võit on meie, Molly on puhtatõuliseks kuulutatud (hoolimata sellest pruunist karvavarjundist, aga no kelle asi see on, mis värvi see kass olema peab) ja meie kassijaana jätkub tõenäoliselt Mariánské Lázněsse noorhärra Amorile küllaminekuga (jah, tal ongi selline nimi).

Lisaks tervitusi kõigile kassikasvatajatele ja aukartus neile inimestele, kes jätkuvalt neid näituseid üle suudavad elada. Inimestele on need kohad tõenäoliselt isegi kurnavamad, kui kassidele.

Point

Ma tegin ploomi-küüslaugukompotti. Nüüd on mul seda neli purki, ootab oma aega külmkapis kirsimoosi, tomati-chilimarmelaadi ja rabarbritšatnipurkide kõrval. Selle suve saagid.

Ja siis mõtlesin, kui vähe olulised on tegelikult olulised asjad. Nagu elu mõte ja see, kuidas sa oma elu elad. Who cares?

Ja kui olulised on väheolulised asjad. Nagu näiteks ploomikompott.

P.S. ma lugesin kogu oma Remarque'i kollektsiooni jälle läbi, see tekitab sellist magusat eksistentsialismi. Seekord rääkis minuga kõige rohkem Lissaboni Öö. Paar aastat tagasi oli selleks veel Triumfikaar.

Haridusminutid: kuidas siis ikkagi asendada armsakssaanud hõõglampe?

Hästi palju muret ja häda kõlas septembri esimestel päevadel selle va hõõgniidi likvideerimise kohta. 1.09 tegi Euroopa Liit esimese sammu hõõglampide väljatõrjumise suunas ning keelas ära suurema võimsusega pirnid. Otse loomulikult, kisa lahti. Kes sarjas halva kvaliteediga säästulampe, kes lubas kuus kasti hõõglampe koju varuks osta. Lahmiti nii üht- kui teistpidi, kahjuks ei jäänud mulle kuskil silma ühtegi selget ja arusaadavat, tarbijat uue situatsiooni valikutest informeerivat teksti. Vähemalt mitte eesti keeles. Oli karjuvaid blogipostitusi ja oli pressiteateid. Mõned ajalehed avaldasid ka puhast lollust ja pseudoteadust. Ja öeldi, et ostke nüüd neid jube häid säästulampe, siis vihmametsad elavad kauem. Ja hõõglamp on paha-paha. No iseenesest asi päris nii lihtne ka ei ole. Emotsionaalsed ja kriitilised arvamused on postituse lõpus, vahepeal heietan siia oma erialasest kretinismist ühe väikese tarkusetera.

Peale vana ja hea Edisoni keermega hõõglambi tehakse maailma tehastes kümneid ja sadu erinevaid lambitüüpe. Erinevad nad nii valguse tootmise viisi, värvitooni, võimsuse, pirni ühendusklambrite, reflektorite ja mille kõige poolest veel. Tavalisel tarbijal ei ole lihtne minna poodi ja paluda: "üks lambipirn, olge nii head!" Valik on kirju ja jääb segaseks, eriti selle kõige lihtsama valikuvariandi, sajavatise hõõglambi kadudes.

Et igasugused metallhaliidid ja muud sarnased suurema võimsusega lambid jäävad siiski pigem professionaalide või entusiastlikumate diletantide mängumaaks, teen ühe pisikese kokkuvõtte nendest pirnitüüpidest, mida peamiselt koduvalgustuseks kasutatakse ning sellest, mida üks tavaline inimene peaks poodi oma laualambile uut pirni (või kogunisti uut laualampi) ostma minnes läbi mõtlema.

HALOGEENLAMBID

Esimene samm enese hõõglambist lahtiharjutamiseks on loogiliselt halogeenlamp. See töötab hõõglambiga samal põhimõttel, ainult et pirni sees on vaakumi asemel halogeengaaside segu (ja erinevatel põhjustel nii pikeneb lambi eluiga, antakse välja rohkem valgust jne). Muidu tekib valgus samal, traadi kuumenemise põhimõttel ja valguse kvaliteet on samuti sarnane. Ettevaatust! halogeenlambid töötavad palju kõrgemal temperatuuril, kui harjutud hõõglambid, seega tuleb põlevat halogeeni kuidagi kaitsta laste ja loomade ja omaenese näppude eest! (Ja ei pruugi sobida pabervarjuga lampidesse).

Peamine mure hõõglambilt ülemineku puhul on uue pirni sobivus lambis asuvasse pessa. Turultkadunud hõõglambid käisid ajaloolisesse, Edisoniks kutsutavasse keermega soklisse. Keermeid on mitut erinevat suurust, levinud standarditest väiksemat tähistatakse E14, suuremat E27. On ka olemas mitmeid teistsuguseid pesasid, aga neid kohtab harvem. Nüüd on spetsiaalselt turule toodud selle Edisoni keerme peale ehitatud halogeenlambid, kuhu on vajalikud üleminekud sisse ehitatud ja mis võimaldavad kodus kõik vanad lambid alles jätta ning lihtsalt läbipõlevad pirnid halogeenidega asendada.

Osrami HALOGEN Energy Saver näeb kaugelt vaadates välja nagu hõõglamp, tegelikult on tegu lihtsalt suure kupli sisse peidetud pisikese halogeenpirniga.

Teine variant on osta mõne teise pirnitüübi jaoks disainitud valgustid.

Halogeenlambid on tihtipeale kahe pinniga sissetorgatavad. Sellist lambikanda nimetatakse tavaliselt mingi keerulise kombinatsiooniga nagu G12 või GU 5.3. See tasub kindlasti enne poodiminekut üles kirjutada, sest sarnaseid on palju. Mõned on veidi paksemate pinnidega, kus otsas on väike jublakas ja pirn tuleb pesasse mitte lihtsalt torgata, vaid ka keerata. On ka selliseid, millel on mõlemas otsas kinnitus, mis tuleb vedruga pesa vahele panna nagu patarei.

Erineva kannaga halogeenlambid.

Vasakult teine ja kolm parempoolset sobivad tavalise hõõglambi soklitesse (pane tähele suuremad ja väiksemad keermed), kaks parempoolset on suunava peegliga.

Vasakult kolmas on samuti peegelreflektoriga, keskel see pisike on kõikse klassikalisem halogeen ilma mingite lisavidinateta.

Mõned suuremad ja disainimad valgustid võivad kasutada kruvidega kinnitatavaid reflektorlampe, näiteks kannaga G53. Sellise pirni vahetamiseks on vaja kruvikeerajat.

Kindlasti tasuks tähele panna seda, et mõnedel pirnidel on kannapoolne osa tumedam. See on valgust suunav peegel, et tekiks nn. spotlight. Sellised pirnid sobivad näiteks laualampidesse või tööpinna kohale, kus on valgust mingis konkreetses suunas vaja näidata, ei pruugi aga sobida varjuga lampidesse, mis peaksid nimelt valgust andma ka läbi lambivarju, külje peale.

OLULINE: lahtiste halogeenpirnidega (st. pisikesed ja kaheotsalised, mis ei ole ühegi suurema klaasi taga) opereerimisel on oluline MITTE NÄPPUDEGA PIRNI PUUDUTADA. Klaasile jäävad sõrmejäljed lühendavad pirni eluiga! Pirni paigaldamisel kanna kindaid või hoia pirni puhta paberi/salvrätiku/vms abil!

LED

Valgusdioodidel põhinevad valgustid on saamas aina popimaks ja popimaks. LED võtab vähe energiat, ei kuumene eriti palju ning elab väga, väga kaua. Kuigi peamiselt lüüakse laineid meelelahutusvallas (rokk ja roll, suured ekraanid) ning dekoratiivvalgustuses (kõikvõimalikud VÄRVILISED asjad), imbuvad LED-id ka koduvalgustusse. Tehakse standardkannaga, peegelhalogeeni imiteerivaid lambikesi ning ka edisoni sokliga, hõõglambi asemikuks sobivaid pirne. Häda on LED puhul valguse kvaliteet, dioodid annavad originaalis välja täiesti monokroomset lainet ning valge valguse saamiseks tuleb seal igasuguseid asju segada ja imetrikke teha. Viimasel ajal tehakse seda küll juba päris hästi, aga hõõglambile jääb valge LED veel alla nii tugevuselt kui kvaliteedilt. Lähemalt räägin valguse kvaliteedist luminofooride jutu all.

LUMINOFOORID JA SÄÄSTULAMBID

Paljureklaamitud säästulambid on põhimõtteliselt samad asjad, mis kontorites ja kaubamajades nähtud luminofoortorud, ainult et nad on rõngaks kokku keeratud. Valgust tekitab nendes torudes fluorestsentne aine, mis on toru sisepinnal ja helendab torus toimuva keerulise füüsika tõttu. Tihtipeale hakkavad inimesed kehvade luminofoortorude valguses kurtma peavalu ja ütlevad, et no jube kehvasti näeb. Sellel võib olla kaks põhjust.

Esimene põhjus on see, et luminofoorid ei põle ühtlaselt nagu hõõg- ja halogeenlambid, vaid plõksivad end sisse ja välja väga kõrgel sagedusel, mida inimsilm ei märka. Seda tegevust sooritab üks lambiosa (mitte pirni osa!) nimega kondensaator. Vanasti oli kõikidel lampidel mehhaanilised kondensaatorid, mis vilgutavad lampi nii 60 hertsi sagedusel. Uuem, elektrooniline kondensaator vilgutab lampi palju kiiremini, tootes seega palju ühtlasema valguse. Kahjuks on mehhaaniline kondensaator ühekordse investeeringuna vist endiselt veidi odavam ning veidi ülbemad haltuuramehed võivad neid veel vabalt siia ja sinna lagedesse kruvimas käia (ärge seda nüüd liiga mustvalgelt võtke, osades kohtades, näiteks kuskil silla all on see odavam variant muide täiesti omal kohal, seal ei peagi inimesed raamatut lugemas käima).

Teine põhjus võib peituda konkreetse toru sees elavates gaasides. Põhikoolis õpetatakse, et valge valgus koosneb kõikidest spektrivärvidest. Ja kõik spektrivärvid annavad kokku valge valguse, eksole. Luminofoorlampide sees annavad erinevad gaasid erinevat värvi valguseid, ja mida rohkem neid gaase on, seda täiuslikum on spekter ja ideaalsem valguskvaliteet. Madalama valguskvaliteediga torud sisaldavad kolme gaasi, tavalised viit ja eriti head vist kuni kaheksat erinevat. Sellest, kui ühtlane on lambi spekter, sõltub see, kui hästi selle lambi valguses asjade värv paistab. Teate ju küll, et punase valguse all paistavad valged ja punased asjad punased ja teised asjad kõik hallid. Mida rohkem erinevaid valguseid tuleb lambipirnist, seda rohkem erinevaid värve selle pirni valguses näeb. Selle omaduse tähistamiseks on värviedastusindeks CRI (colour rendering index). See indeks näitab, kui lähedased on lambi omadused päikesevalgusega võrreldes. Päikesevalgus on siinjuures 100, öine tänavavalgustus (see kollane) umbes 30. Kehvemad luminofoortorud saavad hindeks 60, tavalised 80 ja parimad kuni 98 (seda küll kadudega valgustugevuses). Kehvema CRI-ga lambi valguses tundub kõik kuidagi värvitu.

Üks asi, mida hõõglambi armastajad taga õhkavad, on nn. "soe ja hubane" valgus, mida säästulampides kuidagi leida ei taheta. Lampe toodetakse erineva värvustooniga, mida tähistatakse kraadidega Kelvini skaalal. Sealjuures tähendab kõrgem temperatuur just sinakamat valgust (kujutage ette, et söed hõõguvad ju tumepunaselt, samas kui palju kuumem välgunool on väga helevalge). Lambitootjate skaala algab kuskil 2700 K juurest (väga soe), kõige tavalisemad lambid tehakse 4000 K tooniga ja lõpetatakse 8000 K juures (keskpäevast päikesevalgust simuleerivad lambid). Igalühel neist on oma funktsioon. Päeval kontoris on parem kasutada sinakama tooniga lampe (signaliseerib ajule, et on päev ja olgem ärkvel), õhtul kodus aga soovime panna põlema oranžima pirni (meenutab meile kaminat ja õdusat kodukollet).

Värviedastusindeks ja valguse värvus kirjutatakse luminofooridele enamasti kolmekohalise numbrina, millest esimene on CRI kümneliste number ja ülejäänud kaks tähistavad Kelvinite kraade. Kõige tavalisem luminofoorikood oleks siis 840, mis tähendab värviedastusindeksit 80 ning 4000 Kelviniga keskmiselt sinakat valgust.

Osrami 36-vatine luminofoor Lumilux, koodiga 840

ÕIGE PIRN SOBIVASSE LAMPI

Kõige lisaks tuleb lambipirni ostes silmas pidada võimsust vattides, mille maksimaalne lubatud suurus on enamasti valgustis asuva lambipesa peale kirjutatud. Toruluminofooride puhul sõltub pirni võimsus ka tema pikkusest, ehk siis erineva pikkusega torud on erineva võimsusega (16mm torude puhul eristatakse veel iga pikkuse juures kaht erinevat võimsust, üks neist madalama võimsusega ja pikema pirni elueaga, teine võimsam ja suurema valgustugevusega).

Selle kogu segaduse tagajärjel endale koju ilusa ja olukorrale sobiva valgusatmosfääri saamine eeldab muidugi juba algselt sobivate lampide soetamist ja paigutamist, aga see on juba täiesti omaette teema, mida võib pikki aastaid ülikoolis õppida.

Loodetavasti eelnevast tekstist on kellelegi kasu, täpsema info ja põhjalikuma teabe soovijad suunan nendele kahele tarkuseallikale:

Licht.de: asendused hõõglambile (inglise keeles)

Kokkuvõtlik üldteave lampide maailmast: Osram product training module (inglise keeles)

Ja et see hõõglampide keelamine on kahe otsaga asi, lisan siia lõppu veel veidi seda vastuolulisust, mis selle muudatusega igal pool tolmu üles keerutanud on.

Lisaks emotsionaalsetele argumentidele, et hõõglamp on ajaloolise kuvandina meie ühiskonna alustala ja et miski ei suuda asendada seda meeldivat, ideaalse värviedastusindeksiga valgusallikat, on hõõglambi pooldajatel tegelikult kaks päris kõva argumenti.

Peamine säästulambiarmastajate väide, et hõõglamp toodab liiga palju soojust võrreldes oma valgustootlikkusega, ei pea veidigi jahedama kliimaga riikides eriti paika. Et peamiselt lülitatakse tuled sisse külmal ja pimedal talvel, läheb pirni toodetud soojus täiesti asja ette. Spekuleeritakse, et peale hõõglampide ärakeelamist võivad inimeste küttekulud hoopiski tõusta ning tekkida ka vajadus lisaküttele. (Halogeenlambid tekitavad küll sama palju või isegi rohkem sooja, ent selle arvelt annavad ka rohkem valgust välja).

Üleshaibitud säästulampidega tekib suur jäätmekäitlusprobleem, kuna luminofoorid sisaldavad igasugust ohtlikku jama (ettevaatust katkiste torudega!) ja läbipõlenud pirni ei tohi kindlasti lihtsalt prügikasti visata. Väga paljud tarbijad aga seda kindlasti teevad, tekitades loodusele tõenäoliselt sama vääramatut kahju, kui selle õnnetu hõõglambi põlemiseks kuluva lisaenergia tootmine.

Säästulampide pro-kampaania kohta on internetis tõenäoliselt palju materjali. Kes otsib, see leiab.

P.S. palun teadjamatel ka parandada, kui millegagi mööda olen pannud, eriti see emakeelne eriala-argoo on mul natuke roostes ja va inimlik aju võib sõnu üksteisega asendada.